Enesemääramise seminar

[Jüri Ginter]

Järgmine seminar toimub 6. jaanuaril kell 18-20 Tartus Salme t 1a teisel korrusel auditooriumis nr 41. Seminari on võimalik reaalajas jälgida ka internetis ning see jääb internetti ka edasiseks. Registreeruda tuleb aadressil jyri.ginter@gmail.com

Seminari teema on enesemääramine. Aluseks on järgmine tekst:
Enesemääramine – igale inimesele on oluline aru saada, kes ta on, mida ta oskab, suudab ja vajab. See aitab ka teistel temaga suhelda ja koostööd teha. Individuaalne enesemääramine on ka kollektiivse enesemääramise aluseks. Enesemääramise üheks eelduseks võimalus ennast võrrelda teistega, nii reaalsete kui väljamõeldud, virtuaalsete sh kirjanduslike tegelastega. vrd identiteet
Üheks enesemääramise võtmeküsimuseks on subjektsus, kas inimene teadvustab, et ta on vaid käsutäitja, objekt, sulane või on ta ise oma saatuse peremees, subjekt või on ta valitseja, kes saavutab oma eesmärgid võimu abil teisi allutades.
Enesemääramise võimalused
Usk endasse, jumalasse, valitsejasse
Lähtumine oma mõtetest või teiste mõtetest
Enesemääramise alus teadus, arutelud või nende kombinatsioon
Tundlikkus kriiside suhtes (paksunahalised, õrnahingelised)
Suhtumine kriisi
- raskus, takistus
- ükskõikselt, normaalselt
- väljakutse
võib lähtuda inimesest, kes on autoriteediks, sõlmida endaga leping, tegutseda koos teistega.
Annab võimaluse end proovile panna veendumaks oma võimekuses kriisidest üle saada ja saada eduelamust (mägironimine jms)
Siin võib tekkida ka sõltuvus kaaslastest, st kui kaaslased loobuvad, siis võib üksi olla raskem jätkata (kuid võib olla ka vastupidi, kui kaaslased polnud piisavalt motiveeritud, vabanetakse vajadusest neid kaasa lohistada).
Raamid (vormilised ja sisulised). Kui kehtestatakse ranged raamid vormi suhtes, rakendub loovus sisulisest aspektist. Kui sunnitakse sisulistesse raamidesse, siis leevenevad vormilised piirid
Kuna inimene on pidevalt valikute ees, siis ei saa ta teha kõike, mida tahaks. Siit tekib oht tunda end pidevalt süüdlasena tegemata asjade pärast selmet rõõmustada ja sisendada endale, et tehtud valikud olid õiged ja suhtuda valikusse kui väljakutsesse.
Suhtumisel teistesse inimestesse mõjutab teadmine nende minevikust. Teatavad situatsioonid ja kogemused (osalemine sõjas, ahistamine jms) võivad nende käitumist ja hoiakuid mõjutada ning selleks peaks nendega suhtlemisel arvestama. Samas tuleb arvestada võimalusega, et selliseid „haavu“ ei pruugi olla.
Arutelule tuleb kasuks eelarvamustest vabanemine, mille üheks võimaluseks on saun, aga samuti mõttetalgud jms
Inimene võib tegutseda selleks, et ise kasu saada või teistele kasu tuua, et ise ennast tunnustada või teistelt tunnustust saada.
Suhtumine haridusse: see antakse, omandatakse (võetakse) või luuakse (obrasujut)
Enesemääramise tasemed
Inimene peab end määratlema nii enesena, kui ka lokaalsete, piirkondlike ja riiklike ühenduste liikmetena. Riik jt organisatsiooni on samuti subjektid ning peavad samuti end määratlema kas nende rolliks on valitseda või osaluse toetamine. Samuti tuleb end määratleda teiste kultuuride jm erisuste suhtes. Kõik subjektid peaksid taotlema mitte unisooni st et kõik oleksid täpselt ühesugused (unisoonis) ja väärtustama mitmekesisust ja täienduvust (harmoonia).
Identiteet – samastamine, seostamine mingi sotsiaalse grupiga, kultuuriga, kohaga, väärtustega vm. Eristada tuleb omistatud identiteeti (teiste poolt sh ametlikult omistatud n kodakondsus), deklareeritud identiteeti (seda, mida inimene avalikult väidab omavat), teadvustatud ja teadvustamata identiteeti, tegelikku (mille alusel inimene käitub) ja taotletavat (milliseks inimene soovib saada, millisena soovib end tunda) identiteeti. Eristada saab ka tunnustatud identiteeti st mida formaalselt või mitteformaalselt tunnustatakse.
Identiteet seondub enesemääramise ja kuuluvusega. Inimesele on omased erinevad identiteedid, ta võib olla venelane, õigeusklik, Eesti kodanik, eesti keelt kõnelev isik, tartlane, rokkmuusika fänn, youtube vaataja (sotsioloogias tähistab ühe infokanali kasutajaid termin „publik“), karateka, hetero, x kooli y klassi õpilane, poiss jne. Vastavalt sellele on talle omased teatud väärtused, traditsioonid jne. Kahte täpselt ühesuguse identiteediga inimest ei saa olla. Identiteet aitab inimesel mõista oma kohta ühiskonnas, kellega tal on sarnased huvid ja kes temast erinevad ning sellega täiendavad teda (vt täienduvus ). Probleemiks on see, kui inimesel on vähe identiteete, sel juhul on tal vähe võimalusi koostööks ning endast
erinevaid inimesi käsitletakse nendena, võõraste ja vaenulikena, kuna puudub ühisosa. Teine probleemne situatsioon on identiteedi vahetus. Sel juhul kaasneb sageli eelneva identiteedi eitamine ja uue identiteedi rõhutamine, mille põhjuseks võib olla asjaolu, et endale on vaja õigustada oma identiteedi vahetamist. Vabadest kaaslastest on vaja ennast lahti rebida, kuna nemad käsitlevad sellist inimest reeturina. Uutele kaaslastele tuleb tõestada, et sa oled eelmise identiteediga lõpu teinud.
Selleks eksponeeritakse end kollases ajakirjanduses, rünnatakse halvustavalt oma eelmisi kaaslasi või pannakse toime isegi õigusrikkumisi alkoholi tarvitamisest vägistamiseni. Seetõttu on eriti oluline taotleda assimilatsiooni asemel integratsiooni, et eelmise identiteedi eitamise asemel kujuneks uus identiteet.

[Valdo]

Mis see enesemääramine on?
Oma positsiooni äramääramine( väljaselgitamine võimalike positsioonide seast), kinnitamine (mina asun selles küsimuses, selles situatsioonis niisugusel positsioonil) ja kaitsmine (tegutsemine vastavalt oma sisemistele väärtustele). See on absoluutselt teadlik isiksuse aktiivsus, kus ta kindlalt ilmutab oma subjektset positsiooni just nimelt ja eriti sellistes situatsioonides, milliste puhul pole nö jäigalt etteantud normatiivseid lahendusi.
Jüri toob seminari lähtetekstis väga õigesti välja enesemääramise seose identiteediküsimusega. Seminaril peaksime kindlasti seetõttu erilist tähelepanu pöörama enesemääramisele grupis ja grupi esindajana , samuti konformismile ja nonkonformismile, sõnade ja tegude kokkulangemisele või erinemisele. Kõik need küsimused tõusetusid eriti selgesti virtuaalrühmas seoses Meeli lõputöö (Identiteet)temaatikaga.
Kiites igati heaks meie seminaride üldist suunitlust alustada arutelu nö tesauruse, st mõistete varasalve pinnalt, kutsun samas üles Jussi algatuse jätkamisele: läheneda kuulutatud teemadele nö isiklikust positsioonist.
Üks “grupiviisilise enesemääramise”probleem, mille panin püsti selle seminari teema pakkumisel, on seotud Ain Aaviksoo artikliga ja puudutab talgujate positsiooni Minu Eesti liikumise kontekstis . Või vastupidi: Minu Eestit mõttetalguliikumise kontekstis? Agu on siin väga suure töö ära teinud. Küll oleks hea, kui seminarile tulijad oleks selle materjali värskelt läbi tudeerinud ja võtaksime seda kirjatööd kui teist lähteteksti, mida arutada:
https://talgujad.forum.co.ee/soovitame-raamatut-linki-f13/ain-aaviksoo-raagib-me-motlevast-revolutsioonist-t135.htm

Teine enesemääramise tasand meie seltskonnas tundub puudutavat sellist isiksuse enesemääramist, mille kohta sotsiaal-psühholoogid kirjutavad, et …”see ei kujuta endast mitte lokaalsete lahenduste kogumit, vaid nö baasilis-stiililist reageerimise viisi erinevatele elulistele asjaoludele, omamoodi elulaadi”.
Kolmas on tasand, milles enesemääramine ODI-de ja mõttetalgute terminoloogias kujutab endast ühte “vaala, millel mõttetalgumaailm püsib”. Siin on kasvõi Kadrina videost võtta meie üks “igavesi teemasid” metodoloogide ja reflekteerivate metodoloogide ja mängivate metodoloogide positsioonidest. Aga see viimane , metodoloogiline tasand, võiks saada ka kolmanda seminari teemaks.

[Valdo]

Seminariks valmistumisel leidsin võrratu kujutletava dialoogi, mille on kirja pannud Ivan Fjodorovitš Ivaškin Moskva Metodoloogilis-Pedagoogilisest Ringist. See on 1978.a. loodud regioonidevaheline mängutehnika ja metodoloogia assotsiatsioon, mille eestvedajaks on akmeoloog prof. Oleg Sergejevitš Anissimov.
Selles mitte hirmus pikas dialoogis, mida arendavad mängutehniku rollis olnud Nikolai ja seekord mitte kaasa mänginud Sveta, imiteeritakse tüüpilisi olukordi ja neist tehtavaid järeldusi. Näiteks:
"Mängutehnik tegeles puhta mõtlemise, skeemi joonistamisega, oli kiindunud oma versioonidesse.."--
"Sündmusi rühmas problematiseeriti enamasti emotsionaalselt..!--"mooduli eesmärk tervikuna - see on metamängutehniku asi. Rühm lahendab paljusid ülesandeid ja see on taktikaline tase. On vaja uskuda metamängutehnikut ja mitte püüelda ise tont teab kuhu"--"Mängija roll: grupp teadvustab mängu reeglid ja allub neile teadlikult"-- "Enesemääramise faasis mängutehnik esineb mitte ainult juhendajana, kes hoiab kinni päeva raamist, vaid ka enesemääramise organiseerijana, aga eelkõige kui korraldaja (upravlenets), kellel on projekt"--" Mul on versioon, et moodulis, kas loomulikult või kavatsetult toimus Vene juhtimissituatsiooni modelleerimine" jne jms. Dialoogi lõpus jõuavad vestluskaaslased tõdemusele, et ".. kui mängutehniku sõna võtta otseselt, siis ta peab olema mängu organisaator, kuid mitte läbi otsese mõjutuse, vaid luues selleks tingimused kogu oma olekuga (sostojanijem)...Selles asi ongi, et mäng peab olema teine, mängija teine , mängutehnik tegutsema teisiti, kuid siiani on ebaselge- kuidas? Uus siiani ei elustu, ta pole veel sündinud.- Kuid kui sa täna kujutad end ette mängutehnikuna, siis kas sa ei näe täiustamise teed? Sest juba enesemääramise faasi analüüs näitas paljutki.--Jahh, aga analüüs annab vaid teadmisi, kuidas peaks olema. Aga küsimus pole selles, et teada, vaid et tegutseda!"--- " Kas mängutehnik on vajalik? --Suures Mängus pole. Võibolla mitte ka moodulis.--Mulle on lähedasem mitte mänguTEHNIK, vaid mänguLOOJA."
Vene keele oskajail soovitan väga võtta ette kogu tekst ja mõelda seejuuures mõttetalgute kontseptsioonile, ülesehitusele ja talgutehnikute funktsioonidele. Kui seminaril aega ja tahtmist leiame, siis võime selle dialoogi lausa läbi mängida, võttes lisaks kolmanda tegelase- talguja.
Kogu tekst : Ivaškin I.F. Mängutehniku tegevuse analüüs enesemääramise faasis. Grupp teoreetikuid vt. http://mmpk.appach.ru/?q=node/108
Oluline: See dialoog on avaldatud 9.augustil 2009, seega täitsa hiljuti!

[Jüri Ginter]

Enesemääramise esimesel etapil seostatakse end ühe grupiga ning ei teadvustata teistsuguste olemasolu. Sellest edasiminekuks on vaja informatsiooni selle kohta, mille poolest teised on erinevad. Selle alusel kujuneb nende vihkamine või jumaldamine. Sellest ülesaamiseks on vaja teavet selle kohta, mille poolest teised on sarnased. Sageli jääbki enesemääramine sellesse staadiumi, kuna see tagab teatud tasakaalu. Sellest edasiminekuks on vaja sügavamat eneseanalüüsi, et teadvustada oma väärtushinnanguid ja -hoiakuid. See võimaldab aktsepteerida seda, et teistel on teistsugused väärtushinnangud ja -hoiakud. Edasiminekuks on vaja täpsemat ülevaadet nendest väärtustest, et nende erinevustega kohaneda. See protsess on kvantitatiivselt mõõdetav. Järgmine aste on juba integratsioon, mille käigus muutuvad väärtushinnangud ja väärtushoiakud. See on kvalitatiivne.

Enesemääramist võib raskendada, kui inimene on juba algselt erinevate gruppide liige (erinevat keelt kõnelevad vanemad vms).

[Valdo]

Moskva Metodoloogiaringi (MMK) noortest 80ndate aastate tipptegijaist on tänasel päeval kahtlemata üks mõjukamaid Juri Gromõko. Põhjalik meie foorumi lugeja on küllap juba sattunud tema 1994.a. ilmunud artiklile, milles käsitletakse probleemi, miks MMK meisterproblematiseerijatest metodoloogid perestroika kaotasid: http://mmk-mission.ru/pochemu.html
Enesemääramise seminari kontekstis peaks talgujatele huvi pakkuma akadeemik Gromõko mõttearendus MMK põhilisest ühiskondlikust tulemusest. Ta peab MMK põhiliseks ühiskondlikuks tulemuseks nn ODI-mõtlemist (orgtegevusmängulist mõtlemist). Selle mõtlemise aineks, ütleb Gromõko, on ühiskondlik-kollektiivse subjektiivsuse (minu allakriipsutus) enesemääramine ja toimimine. Selle mõtlemise (ODI-mõtlemise) objektiks on kollektiivide ja inimgruppide tegevuse tulemused ajaloos.
See ODI- mõtlemise aine definitsioon haakub minu arvates meie Jüri ( Ginteri) mõttetalgulise mõtlemise kahe põhipostulaadiga:
1. Meist sõltub tulemus – subjektiivsuslik enesemääramine (teistsuguse kollektiivi puhul tulemus teine)
2. Tulemus sõltub meist – st sellest, kuidas me tegutseme.

[agu]

Jüri: "igale inimesele on oluline aru saada, kes ta on"

Kes ta on ja püüda seletada – miks nii on. Sellises mõttes oleks enesemääramine nagu lühiesitlus refleksioonist oma elu üle.
Ja sisus tuleb esile kaks liini,

• üks  algab, et "juba varasest lapsepõlvest on mulle omane...." ja siis jätkub, et mis sai omaks "ema piimaga", tuli geneetiliselt, pere traditsioonist jne. Sellise taustaga sisu on kindlasti inimestel olemas ja sageli esitatakse niiviis nn paraadelulood.
  
• Minule on huvitavam teine liin - sündmuste, ajendite ja õppetundide rida, mille läbimisel toimunud muutusi inimene teadvustab, miks ta lõpuks selline on, millisena ta end praegu seletab.
  Need kaks liini kokku on autobiograafia.

Sellisena on väga õpetlikud mõtlejate autobiograafiad. Goethe. "Poeesia ja tõde. Minu elust", Steiner "Autobiograafia", Štšedrovitski "Alati olem ma olnud idealist". Olen neid kolme lugenud vene keeles. Olen hetkel kimbatuses, eesti keeles olen lugenud sellel tasemel kirjatöödest ainult Jungi autobiograafiat.

S. Popovi katastroofimõtlemise loo [url=http://talgujad.tartu.ee/popov.pdf ]http://talgujad.tartu.ee/popov.pdf [/url]lisade alguses ütleb ta, et  humanitaarsete avaduste puhul on vähe piirduda lihtsalt loogilise esituse või ilusa taksonoomiaga, vaja on lisada ka oma enda isiklik läbielamise lugu, mis sellise avalduseni viis, teadvustada oma kujunemislugu ja motiivid ning, teha end oma tee selgitamisega selgemaks ka teistele. Veel teeb Popov ettepaneku, et metodoloogilised ajakirjad peaks artiklite autoritelt nõudma ka nende isiklikku metodoloogilist kujunemislugu, tingimusena, et mingit kirjutist trükki võtta. Vene materjale lugedes on näha, et sellise arusaamine paljudel metodoloogiast kirjutavatel inimestel on, populaarsetel kirjutajatel on kusagil esitatud ka isikuline kogemustee.
Analoog füüsikaga - mõõtmistulemused esitatakse koos mõõtmismetoodika kirjelduse ja määramatuse hinnanguga.

Ma lisasin suvel Talgujate foorumisse rubriigi enesetutvustuste jaoks. Tookord ma pidasin esmajoones silmas vajadust muuta tekkiv tekstikogum köitvamaks, "inimesepäraseks" ja kokkuvõttes lugejatele ja liitujatele rohkem arusaadavaks. Möödunud kuude jooksul olen oma enda lugu üsna palju mõttes läbimänginud, uusi nüansse avastanud, tahan jõuda kirjapanemiseni.

Meie foorumis on tekste meenutustega, arvan et neid sobiks arendada ja koondada ja esitada lausa metodoloogilise rõhuga. Isikutee, nagu suusataja kirjeldus oma konkreetsest sooritusest, toimunust rajal koos kõigi tõusude ja laskumistega. Ja panna sinna ette või taha kuupäev, sest aasta pärast võib lugu tulla teine. Kui aastapärast saad osutada, et nüüd kirjeldaks „Trepimäe tõusu“ toimet hoopis teisiti, siis tähendab - oled õppinud.
Selline kirja pandud enda lugu oleks vist refleksioon. Ja sellele osutav lühireferaat konkreetsel talguüritusel koos päevakajaliste rõhkudega - oleks siis enesemääramise element.

[Valdo]

Agu kutse reflekteerivale enesemääramisele on väga kenasti ajastatud aasta lõppu. See on nii ju ka kombeks: aastavahetusel teha peatus ja esitada need kolm fundamentaalset ja igavest küsimust: Kust me tuleme? Kes me oleme? Kuhu me läheme?
Ja vaadata seejuures Paul Gauguini surematut teost: http://www.artchive.com/artchive/G/gauguin/where.jpg.html
Head tagasivaadet möödunud mõttetalguaastale! Võimestavat enesemääramist! Tegusat uut aastat, sõbrad talgujad!

[Valdo]

6.jaanuari seminari "Enesemääramine"kokkukutsujad ootavad reaalseid osalisi kell 6 õhtul talgujatele juba tuttavasse TÜ Haridusteaduskonna majja Salme 1a. Väga suurt osavõttu aga ootame läbi internetikanali http://www.livestream.com/talgujad
Talgujate read on 1.maist möödunud kaheksa kuu jooksul ületanud poolesaja piiri. Saagem siis uue, 2010. aasta kolmekuningapäeva õhtul kõik virtuaalselt ja samas koduselt kokku. Avaldagem oma mõtteid sel nii sümboolsel meie eneste määramise teemal - kaasalöömise võimalus on ju olemas!

[agu]

Enesemääramine omab mõtmõttetalgutel suuremat kaalu ja koormust, kui ODI puhul, minu arust.
Mõttetalgutel kannab enesemääramine osaliselt ja kaudselt seda funktsiooni, mida ODI puhul orgprojekt

Enesemääramise üheks taustaks sobib MT baasskeem. http://et.wikipedia.org/wiki/Mõttetegevus
Milline positsioon on mulle loomu poolest tüüpiline ja kergesti teostatav, milles pingutamata püsin?
Millisesse positsiooni minekuks pean pingutama, ennast distsiplineerima?
Millises positsioonis olen ma kogenud omad ahaa-elamused?

Mõttetalgute grupilisest enesemääramisest.
Meil on sageli olnud päevakorras grupiline enesemääramine ODI ja MinuEesti suhtes.
Sisukas on ka mõttetalgute (või teiste koolkondade) enesemääramine suvalise keerulist ühiskonda käsitleva teise koolkonna suhtes. "Keerulist ühiskonda käsitlev koolkond" tähendab siin kõiki neid mõtlemissuundi, milles mõistetakse, et harjunud regulaarsus elukorralduses on hakanud vahelduma uue olukorraga ühe inimpõlve jooksul. See sai tavaliseks 19/20 sajandite vahetusel. S. Popov nimetab selliseid mõtteviise katastroofimõtlemiseks. Sellisel - ütleme kultuuriloolisel - enesemääramisel , saab võrrelda nii erinevate koolkondade meetodeid kui ka arengufaase. Millises arengufaasis on näiteks eesti mõttetalgud võrreldes S. Popovi kirjeldatud tema enda grupiga?

Enesemääramisel võib isik teadvustada oma asendit elukaarel, ealisi võimalusi ja piiranguid. Selline moodus töötab arvatavasti paremini vanemas eas, kui on juba üht-teist kogetud ja võimalik praegust võrrelda toonasega. Ma ise olen sellistele mõtetele püüdnud leida tausta mitmesugustest elukäsitlustest kirjanduse põhjal.
Näiteks Lievegoed http://en.wikipedia.org/wiki/Bernard_Lievegoed
või James Fowler http://en.wikipedia.org/wiki/James_W._Fowler

[Jüri Ginter]

Minu jaoks on enese määramise (määratlemise?), eneserefleksiooni
tekitamise juures terve rida küsimusi.Miks peaks inimene seda tahtma?
Kas see teeb teda õnnelikumaks?
Need, kes seda väidavad, on juba refelkteerunud ja seepärast on neil
raske olla kohtuniku rollis.
Kogu õhtumaise tsivilisatsiooni ajalugu alates rüütliaegadest kuni
tänapäevani välja on inimese afektide ja tungide suurema kontrolli
alla saamise ajalugu.Ühiskondliku surve (vanema põlvkonna sotsiaalse
kontrolli ) abil on see tasapisi muutunud inimese sisemiseks
enesesunniks, emotsionaalseks enesedistsipliiniks.
Inimese suurem reflekteerumine annab talle paremad võimalused
urbaniseerunud keskkonnas toime tulemiseks, ellu jäämiseks. Kas ta ka
õnnelikum seeläbi on, ei julge ma küll väita.
Niisiis me võtame iseenesest mõistetavana, et enesemääratlemist tuleb
teha. Alustada sellega lapseeeas. Kas meie lapsevanemad ja koolid
(õpetajad) on selleks valmis? Mida teha, et see valmidusaste oleks
uurem? Millest ja kuidas alustada?
Need on küsimused, millele on tarvis vastuseid otsida, kui me
tõepoolest tahame, et inimene hakkaks saama aru iseendast, oma
olemisest ja toimimisest selles aegruumis, kus ta parasjagu asub.

Lembit Jakobson

[Jüri Ginter]

Lembit Jakobson tõstatas väga olulise küsimuse. Kuni inimene ei ole ennast määratlenud, on ta objekt, kes ei vastuta ise oma saatuse eest. Ta saab loota kas Jumalale või heale valitsejale, kes on talle määratud või kelle ta valib.

Seega on esmaseid enesemääramise küsimusi, kas soovitakse jääda objektiks või saada subjektiks, oma saatuse peremeheks. Ja kas teised inimesed on objektid, mängukannid või ka subjektid. Viimasel juhul kehtib arusaamine, et muuta saab vaid iseennast. Esimesel pilgul ei ole see eriti rõõmustav ja paljulubav perspektiiv. Eriti kui arvestada, et sel juhul pole võimalik viidata autoriteetidele, pühakirjale või uuringutele vaid tuleb teha ise valikud.

Enesemääramine on aluseks adekvaatse enesehinnangu kujunemisele, mis välistab õigusrikkumised.

Enesemääramine on eelduseks inimeste vaheliseks koostööks.

[Valdo]

Kui ma õigesti asjale pihta saan, siis on Lembitu põhiküsimus selles, millal on inimesel aeg hakata end ise määratlema. Ehk teisiti: millal ja mismoodi peaksime meie, lapsevanemad ja pedagoogid , taipama, et nüüd ongi otsas see „ilmsüüta lapse“ iga ja algamas lapse oma valikute , otsustuste , eksimuste aeg. Sest kuigi tahaks, et oleks, tuleb nõustuda meie presidendi uusaastaläkituse sõnadega, et õnneni ei ole otseteed. Selles päris algses enesemääratlemise eelses situatsioonis näen ma kahte vanemate poolt ette määratud positsiooni: hea laps, kes kuulab sõna ja halb laps, kes on … keelust hoolimata maitsmas õuna hea ja kurja tundmise puult.
Kui silmas pidada, et enesemääratluse defineerimisel toonitatakse teadlikkust, siis ei olegi ehk väga vale väita, et lapse esimene „täiesti teadlikult korda saadetud pahandus “=esimene enesemääratlus. Alternatiiv on – olla objekt edasi?
Siit kerkib küsimus: Kas enese määramine kui karjast eritlemine ongi alati mingis mõttes „üleastumine“?
Tuletan meelde, et suvel me juba seda eritlevat ja samastavat enesemääramist Agu ärgitusel lahkasime: https://talgujad.forum.co.ee/eluvaated-elukorralduse-seletamine-ja-ehitamine-f8/talgujate-enesemaaramisest-moeldes-t43.htm
Tänu Lembitu probleemipüstitusele võiksime nüüd nö üldmetodoloogiliselt tasandilt liikuda praktilis-pedagoogilisse valdkonda. Need esimesest klassist alates laste huvisid ja kalduvusi arvestava õpetamise plaanid, mis Tamme Gümnaasiumis idanemas, on minu arvates meile kõigile päris hea eksam, kas me oleme võimelised laskma väikestel inimestel ennast määratlema asuda või tahame ikka ise kõik“ õigesti paika panna“.

[Jüri Ginter]

Eilne seminar oli minu arvates väga tulemuslik. Teadvustasime, et enesemääramine toimub mitte individuaalselt, vaid keskonnas. Samuti seda, et enesemääramine on seotud diferentseeritud õpetamisega. Kindlasti vajab edasi arendamist mõte, et enesemääramise aluseks on alateadvusest lähtuv emotsioon ning enesemääramine toimub teadvuse ja alateadvuse piiril. See on nii uus, et selle mõttega välja tulnud Jüri Plink on tegevuses seda veel ei teadvustanud ja soovis, et kõik osalejad ennast määratleksid.

Lisan seminari käigus saadud tulemuse. Failis on lisandunud tekst kaldkirjas. Kes soovib saada seda ülevaatlikku faili, peaks kirjutama mulle aadressil jyri.ginter@gmail.com

Enesemääramise geneneesi teema vajab veel põhjalikumat lahtikirjutamist. Soovijatele saan saata Jüri Plingi skeemid, mille ta joonistas seminaris SMART tahvlile. Nende vaatamiseks peab aga arvutis olema vastav programm.

Parimat

Jüri Ginter

Enesemääramine/Enesemääratlemine
Definitsioon: teadlik, (teadvustatud), aktiivne tegevus, mille tulemuseks on senisest parem arusaam, kes ma olen/me oleme sh millised instinktid meil on, mida ma oskan ja suudab/me oskame ja suudame ning vajan/vajame. Enese häälestamine eelseisvaks kooskõlaliseks tegevuseks (tööks, mänguks, loominguks…) teistega ja keskkonnaga, oma väärtustega, loomusega, loodusega. Kust me tuleme, kus, kes me oleme, milleks me oleme, kuhu me läheme? Ühise enesemääramise tulemuseks on kokkukõla ja kooskõla, jagatud arusaam ja kokkulepe
Ennetav peegeldusvõime aluseks liidriks kujunemisele.
Aluseks on emotsioon, rütm (mitte ratsionaalne tegevus).
Enesemääramise üheks eelduseks, et ei saa piirduda standardiseeritud tegevusega.
Enesemääramise vajadus See aitab ka teistel temaga suhelda ja koostööd teha. Individuaalne enesemääramine on ka kollektiivse enesemääramise aluseks. Enesemääramise üheks eelduseks võimalus ennast võrrelda teistega, nii reaalsete kui väljamõeldud, virtuaalsete sh kirjanduslike tegelastega. vrd identiteet
Üheks enesemääramise võtmeküsimuseks on subjektsus, kas inimene teadvustab, et ta on vaid käsutäitja, objekt, sulane või on ta ise oma saatuse peremees, subjekt või on ta valitseja, kes saavutab oma eesmärgid võimu abil teisi allutades.
Enesemääramise võimalused
Usk endasse, jumalasse, valitsejasse
Lähtumine oma mõtetest või teiste mõtetest
Enesemääramise alus teadus, arutelud või nende kombinatsioon
Tundlikkus kriiside suhtes (paksunahalised, õrnahingelised)
Suhtumine kriisi
- raskus, takistus
- ükskõikselt, normaalselt
- väljakutse
võib lähtuda inimesest, kes on autoriteediks, sõlmida endaga leping, tegutseda koos teistega.
Annab võimaluse end proovile panna veendumaks oma võimekuses kriisidest üle saada ja saada eduelamust (mägironimine jms)
Siin võib tekkida ka sõltuvus kaaslastest, st kui kaaslased loobuvad, siis võib üksi olla raskem jätkata (kuid võib olla ka vastupidi, kui kaaslased polnud piisavalt motiveeritud, vabanetakse vajadusest neid kaasa lohistada).
Raamid (vormilised ja sisulised). Kui kehtestatakse ranged raamid vormi suhtes, rakendub loovus sisulisest aspektist. Kui sunnitakse sisulistesse raamidesse, siis leevenevad vormilised piirid
Kuna inimene on pidevalt valikute ees, siis ei saa ta teha kõike, mida tahaks. Siit tekib oht tunda end pidevalt süüdlasena tegemata asjade pärast selmet rõõmustada ja sisendada endale, et tehtud valikud olid õiged ja suhtuda valikusse kui väljakutsesse.
Suhtumisel teistesse inimestesse mõjutab teadmine nende minevikust. Teatavad situatsioonid ja kogemused (osalemine sõjas, ahistamine jms) võivad nende käitumist ja hoiakuid mõjutada ning selleks peaks nendega suhtlemisel arvestama. Samas tuleb arvestada võimalusega, et selliseid „haavu“ ei pruugi olla.
Arutelule tuleb kasuks eelarvamustest vabanemine, mille üheks võimaluseks on saun, aga samuti mõttetalgud jms
Inimene võib tegutseda selleks, et ise kasu saada või teistele kasu tuua, et ise ennast tunnustada või teistelt tunnustust saada.
Suhtumine haridusse: see antakse, omandatakse (võetakse) või luuakse (obrasujut)
Rolli võtmine
Tüpoloogia (tüübi määratlemine)
Enesemääramise tasemed
Inimene peab end määratlema nii enesena, kui ka lokaalsete, piirkondlike ja riiklike ühenduste liikmetena. Riik jt organisatsiooni on samuti subjektid ning peavad samuti end määratlema kas nende rolliks on valitseda või osaluse toetamine. Samuti tuleb end määratleda teiste kultuuride jm erisuste suhtes. Kõik subjektid peaksid taotlema mitte unisooni st et kõik oleksid täpselt ühesugused (unisoonis) ja väärtustama mitmekesisust ja täienduvust (harmoonia).
Identiteet – samastamine, seostamine mingi sotsiaalse grupiga, kultuuriga, kohaga, väärtustega vm. Eristada tuleb omistatud identiteeti (teiste poolt sh ametlikult omistatud n kodakondsus), deklareeritud identiteeti (seda, mida inimene avalikult väidab omavat), teadvustatud ja teadvustamata identiteeti, tegelikku (mille alusel inimene käitub) ja taotletavat (milliseks inimene soovib saada, millisena soovib end tunda) identiteeti. Eristada saab ka tunnustatud identiteeti st mida formaalselt või mitteformaalselt tunnustatakse.
Identiteet seondub enesemääramise ja kuuluvusega. Inimesele on omased erinevad identiteedid, ta võib olla venelane, õigeusklik, Eesti kodanik, eesti keelt kõnelev isik, tartlane, rokkmuusika fänn, youtube vaataja (sotsioloogias tähistab ühe infokanali kasutajaid termin „publik“), karateka, hetero, x kooli y klassi õpilane, poiss jne. Vastavalt sellele on talle omased teatud väärtused, traditsioonid jne. Kahte täpselt ühesuguse identiteediga inimest ei saa olla. Identiteet aitab inimesel mõista oma kohta ühiskonnas, kellega tal on sarnased huvid ja kes temast erinevad ning sellega täiendavad teda (vt täienduvus ). Probleemiks on see, kui inimesel on vähe identiteete, sel juhul on tal vähe võimalusi koostööks ning endast
erinevaid inimesi käsitletakse nendena, võõraste ja vaenulikena, kuna puudub ühisosa. Teine probleemne situatsioon on identiteedi vahetus. Sel juhul kaasneb sageli eelneva identiteedi eitamine ja uue identiteedi rõhutamine, mille põhjuseks võib olla asjaolu, et endale on vaja õigustada oma identiteedi vahetamist. Vabadest kaaslastest on vaja ennast lahti rebida, kuna nemad käsitlevad sellist inimest reeturina. Uutele kaaslastele tuleb tõestada, et sa oled eelmise identiteediga lõpu teinud.
Selleks eksponeeritakse end kollases ajakirjanduses, rünnatakse halvustavalt oma eelmisi kaaslasi või pannakse toime isegi õigusrikkumisi alkoholi tarvitamisest vägistamiseni. Seetõttu on eriti oluline taotleda assimilatsiooni asemel integratsiooni, et eelmise identiteedi eitamise asemel kujuneks uus identiteet.
Enesemääramisest tuleneb
Oma positsiooni äramääramine( väljaselgitamine võimalike positsioonide seast), kinnitamine (mina asun selles küsimuses, selles situatsioonis niisugusel positsioonil) ja kaitsmine (tegutsemine vastavalt oma sisemistele väärtustele). See on absoluutselt teadlik isiksuse aktiivsus, kus ta kindlalt ilmutab oma subjektset positsiooni just nimelt ja eriti sellistes situatsioonides, milliste puhul pole nö jäigalt etteantud normatiivseid lahendusi.
Enesemääramise esimesel etapil seostatakse end ühe grupiga ning ei teadvustata teistsuguste olemasolu. Sellest edasiminekuks on vaja informatsiooni selle kohta, mille poolest teised on erinevad. Selle alusel kujuneb nende vihkamine või jumaldamine. Sellest ülesaamiseks on vaja teavet selle kohta, mille poolest teised on sarnased. Sageli jääbki enesemääramine sellesse staadiumi, kuna see tagab teatud tasakaalu. Sellest edasiminekuks on vaja sügavamat eneseanalüüsi, et teadvustada oma väärtushinnanguid ja -hoiakuid. See võimaldab aktsepteerida seda, et teistel on teistsugused väärtushinnangud ja -hoiakud. Edasiminekuks on vaja täpsemat ülevaadet nendest väärtustest, et nende erinevustega kohaneda. See protsess on kvantitatiivselt mõõdetav. Järgmine aste on juba integratsioon, mille käigus muutuvad väärtushinnangud ja väärtushoiakud. See on kvalitatiivne. Võimalikuks saab täienduvus, vastastikune rikastamine, mille aluseks on erinevused
Enesemääramist võib raskendada, kui inimene on juba algselt erinevate gruppide liige (erinevat keelt kõnelevad vanemad vms).
Seonduvad mõisted: identiteet, enesehindamine, enesehinnang, konformism, nonkonformism, täienduvus, osadus, refleksioon, kooskõla (harmoonia, on midagi enamat kui unisoon), diferentseeritud õpetamine (aitab enesemääramisele kaasa, toetab seda, samas eeldab enesemääramist subjektina)

[Sponsored content]