Protsess ja sündmus.

[agu]

Pealkiri on valitud vene keelset ütlemist (sobytije) silmas pidades. Eestikeelne otsetõlge oleks "Protsess ja üritus".
Panen siia ühe üldsõnalise arvamuse, tegelt suudaks Talgujad arendada ja olla laiemale ringi jaoks selle teema avajaks praegu.

Osalt oli selle arvamuse avaldamise  ajendiks üks Valdo lühike repliik, umbes nii - ürituste rea ja protsessi vahekord on jäänud mõistatuseks.

Talgujate kogemustes on protsessi kohal paraku lihtsalt ürituste rida, Selline rida joonistub ühe marginaalse seltskonna ajudes ja "ühises mõtteväljas". Sarnaselt, nagu on ürituste rida mõne koolitusfirma tööplaanis või tagasivaates.
Ma olen sellest põgusalt rääkinud permi-komide konverentsil 2013. juunis.
https://www.youtube.com/watch?v=GhJrq-DzSx4 ( 9m40 kumi11m45)

Nii Talgugrupp kui ka venelaste ODI-metodoloogid on toiminud üritusi korraldades nagu rändmoosekandid keskajal või operatsiooni brigaad haiglas mõnikümmend aastat tagasi. Ürituse subjektideks jäävad meedikud ja patsient võetakse mängu nagu ajutine ja vahelduv objekt. Täpsem ehk oleks öelda - nagu ämmaemanda brigaad sünnituse juures. Sünnitaja (objekt)  provotseeritakse asjasse aktiivselt kaasa aitama. Ürituse järel võetakse ette järgmine üritaja. Ürituste (sünnitajate) rea kindlustavad ja organiseerivad sünnitusmaja müügitöötajad.

Ürituste reast  loova protsessi mulje kujunemise üheks põhjuseks on endorfiinsete elamuste ühekülgne refleksioon või mahavaikimine veteranide ringis.
Protsessi kujutluse püsimine elab nii ODI  tegijatel kui Talgujatel suuresti endorfiinsetel alustel, veteranid tegutsevad selle ajel. Venemaal püsib esimese ODI laine veteranide arv küllalt suur senini ja kui isegi nende korraldatud ürituste tähendus ei ulatu sündmuse mõõduni, siis kirjutatud tekstide ja osalejate arvukuse tõttu on ürituste jälg märkimisväärne.

Protsessilise mulje taga, mis ODI ja Mõttetalgu mõnele kitsale ringile jätavad, on olnud sageli teised mehhanismid või organisatsioonid, mille (protsessiline mootor)  jääb asjaosliste ringist väljapoole. Perestroika ajal olid sellisteks riiklikud asutused. Ja head võimalused riigivarguseks, vähemalt tööaja mõttes.

inimest võiks seletada kui protsessi sünni ja surma vahel, soovi korral ka ette ja taha poole. Inimese isiklikus protsessis on mitmesugused sündmused ja üritused, mitmed asjad kujunevad eri protsessideks. Enamuse inimeste elus on ka selline protsess nagu perekond ja isiklik elu. Üheks vähereflekteerituks või lausa mahavaikitud asjaks talguürituste (-sündmuste, -protsessi)  puhul on nende asend osalejate perekonnas kui protsessis. Minu oletusel on siin probleeme kõigil osalistel. Sest talguline praktika on puudulikult reflekteeritud, see on rabedavõitu katse protsessiks ja enda poolt osaletud ürituste rida on iga osaleja jaoks erineva tähenduse ja tähtsusega.

Talgujate ringi väike arv ei luba ürituste rida ja ürituste korraldamise oskust areneda protsessi mõistmiseks. Refleksioonid on juhuslikud ja vähestelt positsioonidelt ning  üksikute ürituste ümber tekib kommunikatsiooniline pudelikael.

Talgujate viimase aasta protsessilise mulje mootori osas on suuresti olnud internetisuhtlus venelastega.

ODI veteranide ja Talgujate vahel on toimunud lahknemine üsna ammu. Venelased on jäänud senini inimese kui mudeli käsitluse juurde.
Talgujad on järjekindlamalt lubanud igat inimest kui isikupärast ainulaadset subjekti. Ma arvan, et pikkades vaidlustes Filippychi ja teiste inimestega  Navigatsijas ja mujal Venes - mis on ARENG? - on Talgujate argumentatsioon perspektiivsem. Inimeste maailmast  arusaamises on Talgujad olnud adekvaatsemad. Aga jäänud siiski laialivalguvaks.
Edasi minna aitaks Dunbar-Voloviki ruum.
Kas selline on olemas?
Kas teoorias või praktikas või mis tingimustel?
Mida see tähendab?

[agu]

Ma ei tea, kas on liialdust arvamises, et Talgujatel on eriline soodus vaatluskoht (ja isegi osalus)  küsimuses - mis on areng või protsess? Kas on millegipoolest eelist muus kogemuses, millel  tihe side Deleuze ja teiste Pariisi 8 ülikooli filosoofidega, kaasaegsete geeni- ja ajuu-uuringutega või millega veel? Talgujatel on vene keelt vallates  võimalus jälgida küllalt hästi dokumenteeritut vene metodoloogide otsingute teed, on olnud ise võimalik pidada dialoogi nende katsetega leidmaks või ehitamaks arengu supermudel. Talgujate lähedane aga mõnes osas selgelt erinev praktika on andnud kõhutunde, et ODI moodi mudeldamine kammitseb ennast ja ei lahenda seda, mida tahetakse. Talgujate positsiooni selles osaluses või vaatluses võiks nimetada amorfseks, manööverdamiseks mudelite kristallilise selguse ja inimeste lähimõju liikuvuse vahel. Viimaste aastakümnete ajalugu ja ODI metodoloogid tõstatavad küsimuse, nagu Gromõko  "Miks metodoloogid kaotasid perestroika?  
http://conflictmanagement.ru/pochemu-metodologiya-i-metodologi-proigrali-perestroyku
Talgujate liikuvam aktiivsushorisont võimaldab sellist küsimist edasi lükata aga selguse mõttes tuleks siiski omad arusaamised ümber hinnata, sootsiumi ruumis on otstarbeks tähele panna selgeid faasieralduse jooni.

Paar päeva tagasi skypetasin umbes tunni Koroleviga. Teda olen aasta jooksul tundma õppinud kui laia silmaringiga ja suhtlemises peene tajuga ODi veterani. Meil on teemaks olnud soomeugri asjad ja Dunbari piir, Talgujate praktika jne. Alustasime tema varem saadetud konspektist Lenini kohta, ta oli hakanud lugema uuesti Filosoofilisi vihikuid. https://docs.google.com/document/d/1BiEhqGPwmKQoZyawV2Bje-fc6_GyDW9_khmmI41ex4Q/edit
Ma siis rääkisin ka oma seiklusi Leniniga, et leninlik funndamentalism nagu iga muu fundamentalism ei tööta sootsiumis nii ladusalt nagu mehhaanikas. Korolev seadis Lenini puhul põhiväärtuseks tema printsipiaalsuse ja selguse, seletas Lenini manööverkäike võimulesaamise järel tema haigusega. Siis läks jutt kuidagi loomulikult üle religioonile, kuidas sellised kujud nagu Kristus omas täiuslikkuses tagavad arengu ja areng ongi selliste kujude otsimine ning ehitamine. Ma tean, et tema naise tervis on praegu kehvavõitu, paranemine raske. Eelmise kriisi ajal umbes kõmme aastat tagasi oli naisele uue toonuse andnud ristimine Eestis, Pütnitsa kloostris. Arusaadavlt on palve nende peres praegu tähtsal kohal. Ma ei mõista seda jutuajamist hästi ümber seletada, ma ei lindistanud ka. Aga kuidagi väga selgelt seletas Petr seekord ära selle meeleolu, mille tagamaid ma nüüd aiman ka toonastes  Filippychi juttudes. Selles meeleolus jäävad "lihtsad inimesed" täiuslike mudelite varju  ja statistiliste kogumite argumendid võidab ära geeniuste tõde. Voloviki kõne pedagoogika paljastamisest šamaanitrummi vaimus jääb vähetähtsaks lobisemiseks.

[agu]

Praegu on minule tuttavas netiosas aktiivseks läinud muutuse teema.
Gromõko üle 10 aasta vana artikkel on aktiveeritud, viitasin eelmises postis. Niisama on Reduhhin hakanud populariseerima Fedosejevi dešifraator-arvutit või transparenti. Aga seejuures jäädakse ikka Turingi masina raamidesse. Vähemalt Reduhhin teadvustab selle piiratuse ja ei tahagi ta rohkemat.
Kui nüüd meenutada Valdo vana ütelust, et teeme ODI-t aga teistmoodi (või vastupidi viisil), siis Talgujate tee on teisiti, kui Turingi masin või venelaste inoje. Talgujate sammu on kaunis raske joonistada ODI skeemidega samale paberile. Talgujate puhul tuleb ikkagi kasutusele hoopis teistmoodi seadustega ruum. Seda ruumi on nimetanud mõnes kohas Mikita ja seni teistest paremini kirjeldanud Volovik. Ja väga palju vaeva polegi kirjeldamiseks mõtet kulutada, sest kogemusliku tarkuse kirjeldus elab teadmiste tarkuse ruumis enamasti nagu partisan või jäämäe veealune osa.



Tuleb ikka teadvustada, et inimene ei mahu tervenisi tehnoloogilisse ruumi. Inimese tervise mõttes tuleb talle lubada vähemalt osaliselt ka teine, vähenormeeritud ruum

[Valdo]

http://www.scribd.com/doc/215355666/VALGEMETSA-HUMANOPOLIS

Selle  mõttetalgute „kuldajast“ pärit võistlustöö Internetti  üles riputamise  ajendiks  sai  Agu  järgmine mõtteavaldus  Talgujate foorumis: „Nii Talgugrupp kui ka venelaste ODI-metodoloogid on toiminud üritusi korraldades nagu rändmoosekandid keskajal või operatsiooni brigaad haiglas mõnikümmend aastat tagasi. Ürituse subjektideks jäävad meedikud ja patsient võetakse mängu nagu ajutine ja vahelduv objekt. Täpsem ehk oleks öelda - nagu ämmaemanda brigaad sünnituse juures. Sünnitaja (objekt)  provotseeritakse asjasse aktiivselt kaasa aitama. Ürituse järel võetakse ette järgmine üritaja. Ürituste (sünnitajate) rea kindlustavad ja organiseerivad sünnitusmaja müügitöötajad“. https://talgujad.forum.co.ee/t420-protsess-ja-sundmus#1120

Alljärgnev  on näide  eelkirjeldatuga teistsugusest  protsessist:  Põlva  maakonnas  pikema aja jooksul  ja erinevate seltskondadega korraldatud  mõttetalgute käigus  kujunes  1990.aastaks  „ämmaemandaist“ ja „sünnitajaist“ koosnev   ja ka nende  pereliikmeid haarav  tulevase külakogukonna  „loode“, kes oli valmis oma elus ette võtma otsustava pöörde,  olles läbi mõelnud , mida ja kuidas selles uues suunas ühiselt ette võtta.
Kuigi laulva revolutsiooni  järgne  Eesti riik oli  üsna  valmis seda plaani toetama, jäi asi ometi katki. Valla õigused alles äsja (teisena Eestis!) saanud Vastse-Kuuste  kohalik võim polnud veel küps  sellise „probleemipuntra“ enda kaela võtmiseks. Ka osutusid  liiga optimistlikeks  prognoosid hariduse vallas.  
Täna, kui talgujad on  oma rännakutel „maailma veerekese peale“  hakanud  aduma, mida praktiliselt endast kujutavad  keerulised isearenevad süsteemid ja mida tähendab emergentsus,  on ehk lootust, et  ei hakata  tahtmagi  konkreetsete  põhjuste  (või, jumal hoidku, süüdlaste) väljatoomist, miks  sellest „lootest“ elujõulist last ei sündinud.   Rumal oleks siin rääkida „oma ajast ees olemises“. Küll ehk  lihtsalt enneaegsusest. Õigeaegselt sündinute hulka tahaksin  meie toonaste ideedega sarnaste aadete kandjaist arvata näiteks Sänna Kultuurimõisat. Ka Neitsijärve Loovusaita sealsamas  Põlvamaal.

[agu]

Ma lugesin Valdo eelmist postitust võõras arvutis, sisselogimata ja tolles lehitsejas ei olnud näha Valdo alustuseks pandud viidet, nagu mõned browserid ei näita  foorumi tekstis linke võõrastele. Sellisel kombel lugedes omadas tekst üsna satiirilise ja sapise koloriidi, mis Valdo puhul üsna üllatav ja võõrastav. Kui ma siis elu kaduvuse ja refleksiooni puudulikkuse üle pikalt juurdlesin, lugesin uuesti omas arvutis ja sai aru, et tavaline internetikotermann platsis olnud.

Ma saan aru, et Valdo hindab käesolevat postituserida ühekülgseks, kuldaja arusaamiste pinnalt alasti korduseks (Margus Otti termin.) Küllap jääbki nii, kui neid postitusi võtta lihtsalt millegi või kellegi  lühidalt paikapanemisena, või minu ja Valdo kahekõnekatsena. Ma arvan siiski, et kõneksolev on sügavamat arutlust väärt. Selline arvamine on minul süvenenud põgusa tutvumise järel Deleuze 450 leheküljelise peateosega(?) "Erinevusja kordus". Selle raamatu sisu katab juba pealkirja järgi otsustades minu pealkirja "Üritus ja protsess". Ja seletab palju-palju põhjalikumat kui minu katsed siin või minu viimatine skeem. Muidugi pole ma suutnud käigupealt seda raamatut läbi töötada. Aga õnneks on olemas selline tõlkija nagu Margus Ott, kes ilmselt tõlgitavast aru saab. Ta on selle raamatu järelsõnasse pannud oma 30 lk referaadi, see on nii selge ja heas eesti keeles, et artikli nimetust väärib. Ma ei  püüa siin seletada ümber Deleuzet ega Otti. Püüan Otti termineid kasutades (mul on praegu raske hinnata, kuivõrd need terminid on Deleuze tõlge, kuivõrd Otti enda omad) ütelda mõned laused ODI koolkonna ja Talgujate võrdluseks.

Esindusmõtlemine, erisusmõtlemine, käesolu, väesolu

ODI sündis katsena luua uus esindusmõtlemine. Selle käigus pandi suurt rõhku , et liikuda käesolult ära väesolule et saavutada toonus tulevikuliseks eristumiseks. Seejuures esineb erisusmõtlemine nagu ajutine tühine ja puudulik, millelt vaja ruttu jõuda kordumise ja väesoluni. ODI väesolusse on väga tugevalt lõimitud esindusmõtlemise vundament, (väidetavalt, peavoolu esindusmõtlemisest parema - metodoloogilise esindusmõtlemise vundament). Lühidalt - jäädi ikka samaks esindusmõtlemise kännuks.
Talgujatel kujunes tava ütelda peaaegu lahti esindusmõtlemisest ja elada erisusmõtlemises. Seejuures selles erisusmõtlemise faasis, mida sobib nimetada käesoluks. Väesolu saavutamiseks vajalikele lõimitustele ja kordusskeemidele  põõrati vähem tähelepanu, seda tehtis kitsamalt, nii ajas kui kontingendilt eristuvas.

Loodan, et suutsin intrigeerida juudlema Deleuze murrangu üle. (Margus   Otti määratlus)

[Sponsored content]