Mida me kriisi ajal maailmast teada võiks?

[Jüri Ginter]

Daniele Monticelli, TLÜ õppejõud, semiootikadoktor

Iseloomustamaks praeguse elu erinevaid aspekte, on korduvalt kasutusele võetud kriisi mõiste. On räägitud majanduslikust, sotsiaalsest, poliitilisest, aga ka kultuurilisest, moraalsest ja psühholoogilisest kriisist.

Üks tagaplaanile jäänud kriisi aspekt on aga see, mida võiks filosoofilises žargoonis nimetada epistemoloogiliseks ja mis puudutab meie võimet tunnetada ja mõista ümbritsevat maailma. Tuginedes teadusfilosoofi Thomas Kuhni ideedele, võiks defineerida epistemoloogilist kriisi kui hetke, mil teatud nähtuste seletamise raamistik või paradigma, mis on seni vaieldamatult olnud jõus, hakkab pragunema ja jookseb karile. Epistemoloogilise kriisi ajal kimbutab meid oskamatus toimuvaid protsesse süsteemselt mõtestada, sest varasematel kogemustel põhinevad üldistused ehk teooriad selleks enam ei sobi. Vaigistamaks teadmatusest tekkivat ängistust, süüdistame praegu majandusteadlasi, kes ei osanud kriisi tõsidust ennustada ja ei paku sellele selgeid lahendusi, või poliitikuid, kes ei suuda meid üheainsa maagilise liigutusega kriisist välja viia. Igalt poolt kõlab üleskutse ruttu midagi ette võtta, sest muidu on juba liiga hilja. Aga kuidas teha midagi ilma olukorda kõigepealt mõtestamata? Seetõttu nõuab kriisi teiste aspektide lahendamine kõigepealt epistemoloogilise kriisi lahendamist. Aga mida me üldse saame ühelt teoorialt kriisi ajal oodata?

Et sellele vastata, tuleks kõigepealt mõista, kuidas tegelikkus ja meie mõtted omavahel suhestuvad. See on olnud läbi sajandite üks keerukamaid filosoofilisi küsimusi. Põgus pilk moodsa ajastu mõtteloole näitab kahte põhilist arusaama. Esimese järgi langeb teooria küsimus kokku tõe küsimusega. Teooria võib kirjeldada nähtusi õigesti või valesti, ja et teooriat kinnitada või ümber lükata, selle vastavust tegelikkusega on võimalik empiiriliselt kontrollida. Seni kuni minevikuline ja olevikuline kogemus kinnitab teooria «tõesust», saame seda seaduspärasuse printsiibi abil rakendada ka tuleviku ennustamiseks.

Selline arusaam on sünnitanud kaks vastandlikku seisukohta. Esimene väljendub moodsa teaduse sünnihetkel Galileo Galilei postulaadis, et «suur looduse raamat on kirjutatud matemaatika keeles». Siin on vastavus teooria ja tegelikkuse vahel olemuslikult tagatud. Küsimus on ainult selles, kas meie teooria on kirjutatud ainuõiges keeles, st selles keeles, milles on «kirjutatud» ka teooria uurimisobjekt. See traditsioon jõuab haripunktini 19. sajandil, kui seda arusaama teooria suhetest tegelikkusega üritatakse laiendada ka inimeste mõtete ja tegevuse uurimisvaldkondadele – sellele, mida me tänapäeval nimetame humanitaar- ja sotsiaalteadusteks. Kõige selgem näide on siin positivistlikud (Comte), idealistlikud (Hegel) ja marksistlikud ajaloofilosoofiad, mis jagavad usku võimalusse haarata kõikeseletava ja -ennustava teaduse abil ka ajaloolisi protsesse. Kuigi 20. sajandil on selliseid lähenemisviise kõvasti kritiseeritud, võiks öelda, et tänapäeva ühiskondades avalduvad need ikka veel domineerivas usus teaduse saavutuste põhinevasse inimkonna piiramatusse «progressi» või «arengusse».

Sellele vastandlik seisukoht seisneb tegelikkuse ja teooria vastavuse võimalikkuse eitamises, mille illustratsiooniks võiks tuua Mefistofelese ütluse Goethe «Faustis»: «Hall, sõbrake, on kõik teooria, kuid haljas elu kuldne puu.» Kunsti klassikaline vastandamine teadusele rajanebki ideel, et kunst tagab otsesema ligipääsu elu umbmäärasuse ja mitmekesisuse juurde. Sellise arusaamaga vastandas 19. sajandi romantism end positivismile, aga selline mõtteviis õitses eriti kriisis vireleva 20. sajandi alguse Euroopa (anti)filosoofiates, mis eesotsas Friedrich Nietzschega eelistasid dionüüslikku tungimist elu südamikku sokraatlikule ratsionalismile ja nägid lääne teaduslikustamise protsessis mitte arengu, vaid allakäigu märke. Ka idee erilisest võimest – olgu see intuitsioon, inspiratsioon või maagia –, mis tagab «teooriavaba» otsese ühenduse maailmaga ning sellega kaasneva (kuratliku või jumaliku) võimu maailma üle, ja mis kuulub geeniusele, üliinimesele või kitsale initsieeritute ringkonnale, on veel tänapäeval elujõuline ja tundub kriisi ajal jälle võimenduvat.

20. sajandi alguses sündis aga füüsika vallas koos kvantide ja relatiivsusteooriatega teistsugune arusaam teooria ja tegelikkuse suhetest. Oluliselt uus idee oli see, et uurimine ja vaatlus – mis on kreekakeelse theōria algne tähendus – mitte lihtsalt ei peegelda, vaid mõjutavad uuritavat objekti. Humanitaar- ja sotsiaalteadustes on sellel teel mindud pärast Teist maailmasõda päris kaugele, väites, et see, mida teooria uurib, pole midagi eelnevalt antut, vaid alles uurimine loob oma objekti või vähemalt aitab sellel esile kerkida. Teooria ja elu ei asu enam erinevatel tasanditel, mis adekvaatselt suhestuvad (nagu Galileol) või mida pole võimalik vastavusse viia (nagu Mefistofelesel), vaid mõte ja tegelikkus pigem põimuvad, üksteist vastastikku mõjutades. Nagu iga loometegevus, lähtub teooria selle arusaama järgi eesmärgist, mida tahetakse sellega «tegelikkuses» saavutada. Teooria aluseks pole seega eelkõige minevikuline kogemus, vaid pigem tulevikuvisioon, mille kohaselt tehakse valikud erinevate ideede vahel. Näitena võib tuua kriisiga uuesti esile kerkinud maksusüsteemi küsimuse. Juba kümmekond aastat on korrutatud, et madalate ja ühetaoliste maksude doktriin on Eestile objektiivselt «kõige sobivam». Tegemist oli aga puhtideoloogilise valikuga, mis lähtus kiire ja tasakaalustamata arengu visioonist ja süvendab praegust kriisi. Teistsugune maksudoktriin ei oleks olnud Eestile objektiivselt ei sobivam ega sobimatum, see oleks lihtsalt eeldanud tuleviku teistsugust visiooni, mis võib veel kriisiga aktuaalseks muuta.

Niisiis, süveneva teadmatuse ja rahulolematuse ajal pole mõtet oodata ühtegi täiesti adekvaatselt olukorda peegeldavat teooriat või tarkade ja võimsate (näiteks G8) nõidade võluväel toimivaid lahendusi; vajalik on pigem kapillaarne mõttetöö – hiljuti kasutusele võetud termin «mõttetalgud» sobib selle kirjeldamiseks suurepäraselt –, mis lähtudes laiematest tulevikuvisioonidest, oleks samas võimeline pakkuma praeguse olukorraga toimetulekuks käitumismustreid ja strateegiaid. Inimesed, kes on üritanud kriisi positiivseid mõjusid esile tõsta, on praktiliselt ühel nõul uuenduste võimalikkuses ja vajalikkuses. Sõna «kriis» on lõppude lõpuks pärit Vana-Kreeka meditsiinist, kus see tähistaski haiguse murdepunkti, otsustavat hetke, mil toimub oluline muutus, palavik hakkab kahanema ja organism terveneb. Kriis on aga ainult eeldus uuendusteks. Selleks et uuendused reaalselt tekiksid, on vaja ka midagi muud.

Teooria selle kohta, kuidas uuendused tekivad, pakkus välja semiootik Juri Lotman, kelle jaoks iga oluline teaduslik idee oli korraga nii katse ümbritsevat reaalsust tunnetada kui ka seda reaalsust mõjutav või koguni genereeriv fakt. Lotmani dialoogiteooria võimaldab meil minu arvates kriisi tunnetada, avades samas kriisis kätketud võimalusi uuendusteks. Dialoogi ei tuleks siin mõista lihtsustatult kui õnnestunud informatsioonivahetust ühist keelt jagavate kommunikatsioonis osalejate vahel. Vastupidi, Lotmani järgi saavad dialoogis kokku põhimõtteliselt erinevad maailma tunnetamise ja mõtestamise viisid ehk üksteisele võõrad keeled kõige laiemas mõttes. See tähendab aga, et dialoogis tuleb vahetatavat informatsiooni pidevalt ühest keelest teise, ühest mõttesüsteemist teise «tõlkida». Kuid dialoogi kaasatud mõttesüsteemide erinevuse tõttu on selline tõlge alati katseline, nõuab leidlikkust ja avatust, et dialoog liiva ei jookseks. Lotman kasutab selle illustreerimiseks tõlkimatu tõlkimise paradoksi: kujutage ette inimest, kes peab tõlkima teksti x-keelest y-keelde, kui x-y ja y-x sõnaraamatuid pole olemas. Just selline raskendatud ja katseline tõlkimatu tõlkimine, mis on dialoogi olemuslik tunnus, on Lotmani arvates ka koht, kus saavad uued mõtted sündida. See tähendab, et uuendused ei sündi ex-nihilo (ei millestki) – nt geeniuse inspiratsioonist, või monoloogist – suletud süsteemi (keele, teooria) piires toimuvatest mõttearendustest, vaid üksnes tihedas suhtluses (vähemalt) kahe põhimõtteliselt erineva süsteemi (keele, teooria) vahel, kus pidev piiride ületamise (tõlkimise) vajadus nõuab mitte-konformistliku ja loova mõtlemise arendamist.

Mulle tundub, et praeguses kriisiolukorras on peamiseks probleemiks kujunemas see, et ei juleta välja astuda absoluutselt ükskeelsest, «ainuõigest» mõtteviisist, mis panustab piiramatule arengule ja mis on meid tegelikult otseselt kriisi viinud. Lahendust nähakse siis ainult ekspordi, tootmise, tarbimise uues kasvus, ehitusmahtude suurendamist võimaldava kinnisvaraturu elavnemises jms. Ei väsita rõhutamast, et kriisist väljumiseks tuleb veel rohkem pingutada ja vaeva näha, veel rohkem tööd teha. See kõik ei pruugi olla vale, kindlasti hakkavadki kõik näitajad kord taas tõusma ja siis on meil jälle majanduskasv. See on aga lahendus üksnes piiramatu arengu teooria vaatepunktist. Kriis annab meile aga võimaluse panna see «ainuõige» mõttesüsteem dialoogis proovile, avada mõtteline pingeväli, kus piiramatu arengu keel satuks kõrvuti teistsuguste maailma mõtestavate keeltega. Näiteks sellisega, mille järgi on vaja hoopis vähem toota ja tarbida, ehitada vähem ning säästa ressursse, töötada vähem ning rohkem pühenduda oma ja teiste õnnele. See võiks olla sellises problemaatilises lotmanlikus dialoogis samaväärne alternatiiv piiramatu arengu mõttesüsteemile. Mida erinevamad on dialoogi kaasatud keeled, seda riskantsem on dialoog, aga seda väärtuslikumad ja uuenduslikumad võivad olla sellest tekkivad ideed.

http://www.postimees.ee/?id=116893