TÄRKAMISAEG? -TÄRKAMISAEG!

[Valdo]

Olgu järgnev katseks alustada vastamist Agu küsimusele, mis esitatud Talgufilmi kava tegemisel

TÄRKAMISAEG? -TÄRKAMISAEG!
Valdo Ruttas

1.mai suurtalgutel arutas meie rühm ka küsimust, miks kaheksakümnendatel hoogsalt edenenud mõttetalguliikumine ühekskümnendail koos iseseisvuse saabumisega mitte järjest paisuva lumepallina edasi ei veerenud (selline lootus ju meil, entusiastlikel algatajatel, tõepoolest südamesopis peitus), vaid üha enam millekski ülddeklaratiivseks moondudes hoopistükkis vaibus. Üks arvamusi oli, et mõttetalgute hoogsale arengule pani pidurid peale ühiskonna selline ümberkorraldumine, kus kõik on kõigile konkurentideks.Tõsi küll, mõttetalgud kui eestlase hingele armas sõna pole nende aastate jooksul kunagi unustusse vajunud, vaid alatihti nö vääristamas kokkutulemisi, kus kogunenute arvates miskit olulist ja üldist huvi pakkuvat päevakorral. Nädal pärast Minu Eesti ühismõtlemist tituleeris üks kõrge riigiametnik oma valdkonna konverentsi avaettekandes selle ettekandekoosoleku ka mõttetalguteks ja toonitas, et just see ettekannete rida väärib tegelikult mõttetalgute nime. Esinevad ju siin erinevalt 1.maist ainult oma ala tippasjatundjad!!!
Seega. Kas ametnikud usurpeerisid mõttetalgud?
Sellise mõtte pooldajaid on tänapäeva Eestis päris palju. Eriti nende hulgas, kes entusiasmilainega kaasa minnes lootusi hellitasid kiirelt saabuvast helgest mõistuseriigist. Aga kus me tollal ise olime? Ma arvan, et igaühe ees meist avanesid koos iseseisvuse saabumisega väga erinevad teed, valikud, võimalused. Kes valis poliitiku, kes ametnikutee…jahh, ka nende pahade ametnike hulgas on meid päris kenasti. Kes loobus mõttetalgulisest lähenemisest seetõttu, et muutis usku – sai hoobilt valgustatuks väljamaa värgiga tutvust tehes. Kes leidis lihtsalt, et ei saa jätta end proovile panemata hoopis uutes valdkondades. Oli ju lõpuks otsas see aeg, kus ainuvõimalik ja ainuõige oli liikumine oma diplomijärgse haridusega piiritletud ametite torus.
Nii või teisiti, kuid kokkuvõttes tõrjuti mõttetalgud kui ühiselt läbi arutatud, põhjalikult kõigi asjaosaliste poolt läbimängitud tegevusplaanide väljatöötamise vorm tagaplaanile. Esiplaanile tõusid kas kiired kitsa ringi otsused, ainuisikulised momendi haaramised või nendes valdkondades, kus põhiliselt tegemist vaimse kapitali kogumitega, demokraatlike toimetusviiside ja vormide tülikas ja aeganõudev juurutamine.
Õnneks ei leidunud tollases ühiskonnas ühtki mõttetalgu-Paulust, kes olles mingil määral talguliikumisega seotud, võtnuks ette mõttetalgute kanoniseerimise, ainuõigete talgute jäiga metoodika “väljaandmise” ja edasise kontrollitud-litsenseeritud tiraźeerimise. Eeskujusid Läänest oli ja on ju võtta küllaga. Kasvõi toosama Open Space Technology, millele praegu maavillast mõttetalguhamet ülle üritatakse tõmmata.
Ma arvan, et põhipõhjus, miks nii ei ole läinud, ei ole soovijate puudumine, vaid pigem ikka see, et päris mõttetalgud kui tõepoolest elus organism (ma ütleksin isegi - elusolevus) ei anna ennast niisama lihtsalt kätte. Endale ebasobivatel aegadel on ta oma hinge sees hoidnud maarahva seltsis, oma inimestesse uskuvas “juriidilises isikus”, ühist mõttetööd innustavas teaduskoolkonnas …
Ja nüüd, kus lausa kogu maailm on pandud koolipoisi kombel sellise ülesande ette, mille lahendamiskäiku pole üheski maailma elukoolis “läbi võetud”, on ta siin ja ütleb lihtviisiliselt:
Tere! Nüüd on käes minu tärkamisaeg!
Jahh. Need aastad, mida hakkame meenutama üheksakümnendatena, on selline aeg, mis meil kõigil tähendaski eelkõige aja kui väärtuse ümberhindamist.
Kaheksakümnendate aeg oli parim aeg mõttetalgute seemne istutamiseks. Lausa ideaalne aeg. See oli aeg, mil midagi l u b a t i teha. Teisalt: See oli vene aeg. Võõras aeg. Aga seda oli võimalik enda jaoks võtta! Kasutada seda pihta pandud aega enda arendamiseks, iseennast eluliselt puudutavate asjade ühiseks kavandamiseks. Oma õpik! Oma vald! Oma seadus! Ja seda kõike Vene aja arvel!
Aga üheksakümnendad: Kõik vastupidi! Igaühe aeg on muutunud väga kalliks! Igaühe aeg on tema püha eraomand! Kas sa tahad minu kallist aega kulutada mingi kellegagi ühise asja ajamiseks. Nohh hästi, ma panustan oma aega, juhul kui saan vastu….
Seejuures on täiesti selgelt igaühele lausa palja silmaga näha, kui palju teenimata raha vastab ühele üldisele jutule kulutatud tunnile! Eriti veel tootmise või kaubanduse sfääris.
Mis juttu siin saab olla minimaalselt kolmepäevasest mõttetalgust? Mis juttu siin saab olla minimaalselt kolmetunnisest rühmatööst! Mul ei saa lihtsalt põhimõtteliselt olla sääraseid probleeme, milliste lahendamine sääraseid üüratuid ajakulusid nõuavad!
Ja tõepoolest. Funktsioneerivas süsteemis, kus tootmistsükleid ( või mistahes rahakeerutustsükleid) mõõdetakse tundide, päevade, kõige rohkem nädalatega , pole olemas probleeme, millega tegelemine nõuaks suurusjärkude võrra pikemaid ajaressursse. Pühendatud aja pikkus omandab teise kvaliteedi siis, kui mõtleme arengust, kvalitatiivsest arengust, jõudmisest sinna, kuhu me ennast täna mõeldagi ei oska, tehes selleks midagi sellist, mille üle me tulevikustki tagasi vaadates hämmingus oleme.
Vaat praegu me just olemegi sellises arengu sundsituatsioonis! Arenemine (võite mind uskuda!) pole kunagi mingi mõnu! Enne seda, kui midagi koitma hakkab, on vaja päris pikalt ja piinarikkalt tegelda “eelarvekärbete nürinaadiaga”. Võibolla poleks vaja , kui oleksime jumalad. Aga teps pole ju. Isegi nende “eliitmõttetalgute superspetsialistid” mitte.
Või kui äkki…hakkaks…siiski…uskuma…neisse päris oma, ehtsatesse Eesti mõttetalgutesse?
Sellesse meile aastasadu omasesse ja aastakümneid arendatud “formaati”?
Sellesse, et põhiväärtuste edasikandmisel ei tohi, ei saa ega olda konkurendid. Ehk tuleb taevas appi sellest aru saama?[center]

[Jüri Ginter]

Vastasin sellele küsimusele https://talgujad.forum.co.ee/mottetalgute-ning-teiste-meetodite-vordlus-f6/minueesti-urituse-kirjelduskatse-t8.htm