Väärtuskasvatuse seminar

[Jüri Ginter]

Kolmanda seminari teemaks on väärtuskasvatus. Seminar toimub 17.02 kell 17-20. Nagu ikka, tuleb eelnevalt registreeruda aadressil jyri.ginter@gmail.com

Seminarist saab osa võtta ka interneti vahendusel aadressil: www.livestream.com/talgujad

Seminari materjalid on aadressil http://docs.google.com/Doc?id=df3df5mj_18gbh447hk

Palun tutvuge uue põhikooli riikliku õppekava väärtuskasvatuse osa kommentaariga aadressil http://docs.google.com/Doc?id=df3df5mj_16qdvtbgfh

Väärtuskasvatuse kohta on viimasel ajal palju räägitud ja kirjutatud, kuid samas valitseb veel suur segadus.

Keskseteks mõisteteks on:
väärtuste selitamine. Õpilastele selgitatakse, mis on väärtused. Aruteletakse selle üle, mis on millegi väärtus ja millised on õpilaste väärtushinnangud ja - hoiakud.

Printsiibid, tegutsemisjuhendid, mis sõnastatakse väärtustest lähtuvalt n ei tohi varastada, käitu õiglaselt. On oluline, et inimene suudaks ise endale neid tegutsemisjuhendeid sõnastada

Normid, reeglid - kokkulepped printsiipide rakendamiseks teatud olukordades, sõltuvad kontekstist

iseloomukasvatus. Õpilasel on võimalik harjutada käitumist ja saada selle kohta tagasisidet.

Õpetajakoolituses on oluline nii õpetajatele väärtuste selitamine kui ka nende iseloomukasvatus, kuid nad peavad õppima seda ka ise koolis korraldama.

On otstarbekas eristada vooruseid (ühiskonnas vajalikke omadusi) ja väärtuseid.

Eristada tuleks ka väärtused, väärtushoiakud (millised väärtused on prioteetsed, milline on nende hierarhia jms) ja väärtushinnanguid (kuidas on seotud teatud nähtused n eutanaasia, mitmenaisepidamine jms väärtushoiakutega)

Vaata ka https://talgujad.forum.co.ee/seminar-f16/mida-uut-on-vaartuskasvatuse-alustes-t206.htm#526

[Valdo]

Palusin talgujast sõpra Enn Veesalu tulla väärtuskasvatuse seminarile. Ta vastas, et ilmselt ei saa seekord Pärnust Tartusse tulla. Lugegem siis, mida ta kirjutab oma blogis:
http://ennveesalu.blogspot.com/

Ja lisan siia veel teise pärnaka Made Torokoffi kogutud voorused:
Abivalmidus
Alandlikkus
Andestamine
Armastus
Aukartus
Ausus
Auväärsus
Enesedistsipliin
Entusiasm
Eraldatus
Halastus
Hardus
Hoolitsus
Idealism
Julgus
Kaastunne
Kannatlikkus
Kindlameelsus
Korralikkus
Kuulekus
Lahkus
Leebus
Lojaalsus
Loovus
Lugupidamine
Mõõdukus
Otsustavus
Paindlikkus
Puhtus
Rahulikkus
Rõõm
Sihipärasus
Suuremeelsus
Sõbralikkus
Tagasihoidlikkus
Taktitunne
Teenimine
Tolerantsus
Tublidus
Tõearmastus
Tähelepanelikkus
Tänulikkus
Usaldatavus
Usaldus
Ustavus
Vankumatus
Vastutustundlikkus
Viisakus
Õiglus
Ühtsus

[Jüri Ginter]

Väärtused
Heaolu, õnn
Ilu
Jätkusuutlikkus, põlvkondade järjepidevus
Osadus
Rahu
Seksuaalne rahuldus
Tervis
Täis kõht
Täienduvus (seda toetavaks oskuseks on koostöö, teistega arvestamine, empaatia jms)

Enesekohased väärtused: Eduelamus, enesekindlus, eneseteadvus, loovus, leidlikkus, turvalisus
Seda toetavad oskused: enesehindamine,

Materiaalsed väärtused: kodu, toit, liikumisvahend

Sotsiaalsed väärtused:
Sõbrad
tunnustus

Vaimsed väärtused: teadmised, arusaam

Voorused
Armastus
Ausus
Austus
Hoolsus
Kaastunne
Kohusetunne
Korraarmastus
Paindlikkus
Püsivus
Tagasihoidlikkus
Tänulikkus
Täpsus
Vastutustunne

Pahed
Ahnus
Alpus
Argus
Jõhkrus
Kahekeelsus
Põikpäisus
Püsimatus
Silmakirjalikkus
Valelikkus
Võidurõõm
Ülbus

[Jüri Ginter]

Näiteid Eesti koolidest

Vormistatakse fiktiivsed protokollid koosolekutest, mida pole olnud. Selle eest tuuakse kool teistele eeskujuks (antud juhul said õpilased võltsimisest teada)
Väidetakse, et täidetakse ainult neid seaduseid, mis meeldivad (avalikul üritustel õpilaste juuresolekul), rõhutades, et see on lubatud eelkõige nn eliitkoolidele
Ajalehes kinnitatakse, et ei hakata seadust täitma, kuigi vastav kohtuotsus on tehtud
Koolidirektor väidab dokumentaalfilmis, et selle kooli õpilastele ei sobi unistus saada müüjaks vms
Koolidirektor teeb TV saates striptiisi (suguelund on selgelt näha)
Õpilastele keelatakse valida riigieksamiaineid oma soovi järgi, ähvardatakse, et kui valib, siis kannatavad samas koolis õppivad õed/vennad
Riigieksami ajal parandatakse õpilaste vead sel ajal, kui õpilase käivad WC-s. Või on materjalid WC-sse peidetud või tehakse telefonikõnesid.
Riigieksamikirjandit lubatakse lõpetada peale ettenähtud aja lõppu.
Õpilastele tehakse raskem kontrolltöö, kuna tunnis rikuti korda
Õpilastel keelatakse arvuti ja interneti kasutamine.
Õpilastega pahandatakse, et nad istuvad vaheajal koridoris põrandal, kuigi muud kohta neil ei ole
Õpilaselt võetakse (detsembris) ära õpikud ja öeldakse, et Sa nagunii sel õppeaastal klassi ei lõpeta. Mõne aja pärast saadetakse õpilane alaealiste komisjoni, süüdistusega, et ta ei täida koolikohustust.
Koolidirektor võtab korduvalt televisioonis seksuaalvähemusi halvustavaid seisukohti.
Võltsitakse hindeid, et anda õpilasele medal.
Koolipsühholoog teeb klassi ees nalja õpilase perekonnanime kohta. Moodustades sellest seksistliku väljendi.
Ajalooõpetaja ei viitis riigieksamitunnis õpilastega tegeleda, vaid viibib tunnist ära või viivitab/venitab muude teemadega.
Klassijuhataja, kellel on väga karmid nõudmised õpilaste riietusele ning kes alandab ja kritiseerib õpilast, kui too eksib reeglite vastu, käib ise koolis paljastavate ja läbipaistvate võrkpluusidega.
Kirjanduse õpetaja loeb tunnis ette õpilaste kirjandeid ilma luba küsimata, naerdes ja kritiseerides kirjandit klassi ees.
Inglise keele õpetaja viskab tahvlilapi ja tomatitega õpilasi.
Avalikel koosolekutel kritiseeritakse õpilasi nii, et ei öelda nime, kuid on teada, kellest või mis klassiga on tegemist. See ei lahenda probleemi, vaid süvendab.
Õpilased on teadlikud, et õpetajate toas toimub räme taganträäkimine õpilaste probleemidest ja negatiivsetest sündmustest.



Palun lisage siia näiteid Eesti koolipraktikast

[Jüri Ginter]

31.08.2004

Küsimus selle kohta, mida ja kuidas me peaksime õpilastele sisendama, on igati asjakohane. Arvan, et vastus ei ole nii lihtne, kui seda sageli arvatakse (n aukartus elu ees).

Aukartus ei saa olla noorele inimesele läbivaks ideeks, isegi kui on tegemist aukartusega elu ees. Raske on oma elu üles seada kartusest lähtudes. Teiselt poolt vajab lahtimõtestamist elu kui väärtus. Tundub, et ka siin võib üle pingutada ja üht elu üle tähtsustades paljude elu, kogu inimkonda ja elu kõige laiemas mõttes ohtu seada (terrorismist ja kuritegevusest alustades kuni liigtarbimisest tingitud happevihmade ja globaalse soojenemiseni).

Läbivaks ideeks võiks pigem olla elujaatus ja elu edasiviimine (jätkusuutlikkus, sustainability). Võibolla see läbiv idee muutub inimese elu jooksul ja ühiskonna arenedes. Viimase 8 aasta kogemus vastava küsimuse esitamisel Eestis näitab olulisi nihkeid inimeste vastustes samadele küsimustele. Erinevad ka naiste ja meeste ning eri piirkonnas elavate inimeste vastused ning ma arvan, et teatud erinevus peabki olema.

Eestis peame rõhutama oma eripära, seda, millega me teisi täiendame. Elu jätkumiseks on vaja erinevaid liike ja indiviide.

Täiendada saab neid, keda me arvestame ja mõistame. Ka seda tuleb õpetada.

Sellist läbivat ideed ei saa anda, saab üksnes selle omandamisele kaasa aidata.

Mõni mõte ka Sõna tähtsuse üle. Ma ei soovi vaielda teemal, kas enne oli Sõna või Tegu. Küll aga tahaksin rõhutada Sõna tähtsust tegude teadvustamisel, kogemuse üldistamisel, järelduste tegemisel, kokkulepete fikseerimisel, tegevusele julgustamisel jne st ma ei ole nõus nendega, kes on skeptilised Sõna tähtsuse osas. Pigem on tegemist võõrandumisega, teooria pähe õpetatakse lastele asju, mis on hüpoteesid ning mis tegelikult tõele ei vasta jne. Sellisel sõnal ei ole tõesti väärtus või on tal isegi negatiivne tagajärg st koolitusel võib olla ka negatiivne tagajärg.

Ettevaatlik olen ma ka üleskutse suhtes laulda vanamoodsalt Õllepruulijat . Vanamoodsuse asemel rõhutaksin ma ühisosa, me laulame koos neid laule ja tantsime neid tantse, mida me kõik ostame. Kui selleks hetkel on saksa laul õllepruulimisest, siis iseloomustab see senist olukorda, mis aga võib muutuda. Samasuguseks ühisosaks on saanud Horskoobi laulud jm. Veelkord, oluline on ühisosa olemasolu, mis annab inimestele kindlusetunde. See ühisosa muutub aja jooksul ning seda muutumist ei tohiks kramplikult takistada.

Juba Vanas Kreekas väideti, et noorus on hukas st olukord ei ole 2000 aasta jooksul muutunud. Küll aga näen ma ohtu riigieksamite süsteemis, mis õppejõudude laiskuse korral (soovimatus riigieksamite kõrval arvestada teisi näitajaid) võib haridusest eemale tõugata entusiastlikke, nutikaid, terve elutunnetusega jne noori, kes ei sobi riigieksamite poolt antud mudelisse.
Jüri Ginter

[Jüri Ginter]

08.03.2002

Mulle sümpatiseerib arvamus, et inimene on loomult hea, loov ja uudishimulik (see ei tugine aga mingitel uuringutel). Küll aga mingite asjaolude kokkulangemisel (valesti mõistmine või teiste inimeste väärteod) muutub ta kurjaks, destruktiivseks ja laisaks. Sellele võib aidata kaasa ka koolitus (õpitud abitus), sotsiaalhoolekanne, kunst (vägivalda õhutavad filmid jms), avalik arvamus (mis ülistab teiste sh riigi petmise kaudu rikastumist).

Ma ei usu, et on võimalik kõiki selliseid mõraseid inimesi ainult heaga parandada. Probleem on selles, et nad oma aktiivse käitumisega genereerivad järjest uusi mõraseid inimesi. Peab olema vähemalt võimalus, et rakendatakse ka mingeid sanktsioone. Praegu oleme olukorras, et inimõiguste sildi alla võidakse meid solvata, ähvardada, meie vara rikkuda (graffiti jms), varastada (kuni süü pole tõestatav, ei ole varastatud ja minister on ametis edasi, eetikast ei ole juttugi).

Ma väidan, et peaks püüdlema tasakaalu poole õiguste ja kohustuste vahel. Ei sa olla nii, et inimesel on ainult õigused (st ühe inimese õigusi saab piirata vaid teise inimese avalduse alusel) ja ühiskonnal ainult kohustused. Minu arvates on see üks vastuolusid (inimkonna keskne vastuolu indiviidi ja ühiskonna huvide, sureliku ja surematu vahel), millel pole lahendust ning see viibki arengut edasi.

Terviku suhtes ma ei kasutaks headuse kategooriat, pigem peaks olema tegemist iseregulatsiooniga, mis tagab inimkonna püsimise ja arengu. Siin ei ole üldist headust, pigem on küsimus otstarbekuses ning üksikinimest taga kiusata ei ole otstarbekas.

Lõpuks küsimus: miks on meile olulisem eurovangla, mitte aga eurolasteaed, eurokool, eurokodu jms. Mulle tundub, et siin on raskuskese paigast ära. Seda enam, et üldjuhul vangla probleemi ei lahenda ning mõra kinni ei lapi, pigem on see kurjuse kool. Kogu maailm otsib alternatiive.

Viga ongi selles, et ühiskond sekkub alles siis, kui inimene on juba pöördumatult katki (kuri). Enne me ei tunne kaasinimeste vastu huvi ja isegi soosime hälbivat käitumist. Näiteks koolivägivalla saates nii ema kui õpetaja heitsid poisile ette, et ta kiusajatele vastu ei löönud. See on aga üldine hoiak, kuigi löömine on ametlikult õigusrikkumine (kus on siin Sinu räägitud üldine headus). Kinnitan veelkord, et ma ise vägivalda ei poolda ning juhi ametist sain lahti sellepärast, et ei soovinud alluvatele midagi halvasti öelda (hea laps kasvab vitsata).

[Jüri Ginter]

Väljavõte koolide enesehindamise mudelist

Kui me tahame kujundada iseloomuomadusi, siis ei ole abi väärtuste peale surumisest või selgeks õpetamisest – tulemuslik väärtuskasvatus ei ole „ülevalt alla laste kasvatamine“, vaid on väga kompleksne mitmesuunaline ettevõtmine, mis eeldab lisaks ajale ja tähelepanule ka mõttevabadust ja kaasatust. Isegi väikeste laste puhul on käskude ja keeldude kõrval vähemalt sama oluline eeskujude jäljendamine ning isiksuse kasvades muutub aina olulisemaks väärtuste teadvustamine ja nende üle mõtisklemine. Sellele lisandub olulise tegurina keskkonna mõju – kas saadav tagasiside toetab positiivsete väärtuste praktiseerimist ja nendel põhinevate käitumiskalduvuste kinnistumist.
Kui eelnevas kirjelduses oli fookuses eelkõige üksikisik, siis klassi tasandi lisandumine võimaldab tegeleda ühise väärtusruumi loomisega. Väärtuskasvatus on eeskätt kommunikatsiooniprotsess, mis algab küll enese väärtustest teadlikuks saamisest ja ümbritsevas keskkonnas avalduvate väärtuste märkamisest, kuid edasiviivad küsimused tekivad teistega märgatud väärtuste üle arutades. Kas kõik see, mida ma märkan, on hea mulle? Teistele? Meile kõigile? Miks on mulle olulised just need väärtused? Millised on väärtused, mille järgimise korral on meil kõigil parem olla? Milline inimene ma tahan olla? Erineva kogemuse ja enesepildiga inimeste väärtusalased vestlused ja koostegutsemine annab igaühele ettekujutuse, milline on teiste nägemus temast ja teiste ootused tema suhtes. See võimaldab omakorda uut refleksiooni tasandit ning oma väärtuste, soovide ja tegude vastavat suunamist.
Kokkuvõtvalt võib öelda, et väärtuskasvatus peaks täitma nelja ülesannet:
1) õpetama enda ja teiste väärtusi ära tundma, märkama (kus väärtused avalduvad?),
2) suunama reflekteerima väärtuste üle (kas need on head väärtused? millised võivad olla nende väärtuste järgi tegutsemise tagajärjed?),
3) võimaldama voorusi praktiseerida (harjutades kujuneb iseloom),
4) olema väärtuste avaldumise peegliks (tagasiside toetab moraalset arengut).
Selleks, et eelkirjeldatu saaks võimalikuks, peab väärtuskasvatus olema prioriteediks seatud ka kooli tasandil. Väärtuskasvatuse efektiivsuseks peab seda tegevust toetama nii süstemaatiline juhtimine kui sellest lähtuv üldine koolikultuur. Kui organisatsiooni juht ei näe väärtusarendust koolis olulise tööna ning ei motiveeri selleks aja ja ressursi panustamist, siis on vähe lootust, et organisatsioonis individuaalsel tasandil toimiv entusiasm kaua vastu peaks. Väärtusalase kommunikatsiooni võrgustik vajab teadlikult suunatud tegutsemist, sest koolisituatsioonis tekib kergesti olukordi, kus erinevad grupid küll kohtuvad, kuid ei suhtle väärtuste teemal (näiteks lapsevanemad ja õpetajad võivad arutada vaid seda, kuidas laps on teadmisi omandanud). Samas ei saa väärtuskesksem kool muidugi olla ei ainult juhtkonna ega ainult õpetajate asi, vaid võrgustikku peavad olema kaasatud ka lapsevanemad ja kindlasti ka õpilased, sest nende väärtused kujunevadki suuresti just kooli väärtusalases tegevuses osalemise kaudu.
Niisiis on väärtusarendus terve koolikogukonna ühise pingutuse asi, mis eeldab tähelepanu, tööd ja vaeva. Pingutus on aga vaeva väärt – väärtuskasvatus pole teistele koolielu toimimiseks vajalikele tegemistele lisanduv kohustus, vaid pigem miski, mis käib kõigi teiste tegemistega paratamatult kaasas ning mille edukas läbiviimine kannab vilja kõikidel aladel. On selge, et teadlik väärtuste temaatikaga tegelemine suurendab kõigi kaasatud osapoolte väärtuspädevust, aitab mõtestada oma arenguvajadusi, huvisid ja väärtusi, soodustab vastutustundlikku käitumist, isiklikku arvamust ja adekvaatset enesehinnangut. Ent väärtuskasvatuse prioriteediks seadnud koolid leiavad, et selline rõhuasetus annab tulemuseks ka õpilaste õpihuvi suurenemise ja paremad õpitulemused. Lisaks väljendub tulemuslik väärtuskasvatus kooli üldises õhustikus, pingevabas ja heatahtlikkus suhtlemises, austuses enda ja teiste vastu, koolitöötajate pidevas enesetäiendamises, tõhusas koostöös kõigi koolikogukonna osapoolte vahel ning vastastikuses lugupidamises.

[Jüri Ginter]

Eestis propageeritakse valesid väärtusi:
demokraatia tähendab eliidi poolt lihtrahvaga manipuleerimist demagoogia abil. Selline tähendus on sellel terminil olnud juba üle 2000 aasta. Sobiv väärtus on osalus.

tolerantsus ja sallivus tähendavad hambad risti erinevuste kannatamist. See sisendab hoiakut, et erinevused on halvad, mida peab välja kannatama. Sobiv väärtus on täienduvus, mis eeldab, et inimeste erinevus on rikkus ning see võimaldab üksteist täiendada.

humanism tähendab inimeste üleolekut ülejäänud elu suhtes. Äärmusliku vormi puhul ei peetud inimesteks näiteks indiaanlasi, kuna neid ei olnud piiblis kirjeldatud. Sobiv väärtus on jätkusuutlikkus.

Patriotism vastandab ühte gruppi teistele. Sobivamad väärtused on identiteet, osadus ja meie-tunne.

Rahvuslus vastandab ühtesid erinevaid tunnuseid teistele. Sobivamad väärtused on identiteet, osadus ja meie-tunne.

Põhjalikumalt on neid mõisteid käsitletud http://haridusterminoloogia.wikispaces.com/

[Jüri Ginter]

Õpilased, õpetajad ja teised huvigrupid osalevad haridusstrateegia sõnastamisel ja selle elluviimisel.
Strateegia on vastuvõtmise järel siduv, seadused ja määrused ei tohi minna sellega vastuollu, vajadusel tuleb eelnevalt muuta strateegiat.
Inimeste erinevust käsitletakse rikkusena, mis võimaldab üksteist täiendada.
Tähtsad väärtused on veel jätkusuutlikkus ja osadus.
Kooli roll on õpilaste teadmiste, oskuste, hoiakute jms korrastamisele kaasaaitamine (teadmisi jm saadakse internetist jm).
Keskne protsess koolis on sotsialiseerumine (mitte sotsialiseerimine).

Eeltoodu välistab sellised valed väärtused nagu demokraatia, tolerantsus, humanism, patriotism ja rahvuslus.

[Jüri Ginter]

Mis on väärtuskasvatus?

Kui me tahame kujundada iseloomuomadusi, siis ei ole abi väärtuste
peale surumisest või selgeks õpetamisest – tulemuslik väärtuskasvatus
ei ole „ülevalt alla laste kasvatamine“, vaid on väga kompleksne
mitmesuunaline ettevõtmine, mis eeldab lisaks ajale ja tähelepanule ka
mõttevabadust ja kaasatust. Isegi väikeste laste puhul on käskude ja
keeldude kõrval vähemalt sama oluline eeskujude jäljendamine ning
isiksuse kasvades muutub aina olulisemaks väärtuste teadvustamine ja
nende üle mõtisklemine. Sellele lisandub olulise tegurina keskkonna
mõju – kas saadav tagasiside toetab positiivsete väärtuste
praktiseerimist ja nendel põhinevate käitumiskalduvuste kinnistumist.

Kui eelnevas kirjelduses oli fookuses eelkõige üksikisik, siis klassi
tasandi lisandumine võimaldab tegeleda ühise väärtusruumi loomisega.
Väärtuskasvatus on eeskätt kommunikatsiooniprotsess, mis algab küll
enese väärtustest teadlikuks saamisest ja ümbritsevas keskkonnas
avalduvate väärtuste märkamisest, kuid edasiviivad küsimused tekivad
teistega märgatud väärtuste üle arutades. Kas kõik see, mida ma
märkan, on hea mulle? Teistele? Meile kõigile? Miks on mulle olulised
just need väärtused? Millised on väärtused, mille järgimise korral on
meil kõigil parem olla? Milline inimene ma tahan olla? Erineva
kogemuse ja enesepildiga inimeste väärtusalased vestlused ja
koostegutsemine annab igaühele ettekujutuse, milline on teiste nägemus
temast ja teiste ootused tema suhtes. See võimaldab omakorda uut
refleksiooni tasandit ning oma väärtuste, soovide ja tegude vastavat
suunamist.

Kokkuvõtvalt võib öelda, et väärtuskasvatus peaks täitma nelja ülesannet:

1) õpetama enda ja teiste väärtusi ära tundma, märkama (kus väärtused
avalduvad?),

2) suunama reflekteerima väärtuste üle (kas need on head väärtused?
millised võivad olla nende väärtuste järgi tegutsemise tagajärjed?),

3) võimaldama voorusi praktiseerida (harjutades kujuneb iseloom),

4) olema väärtuste avaldumise peegliks (tagasiside toetab moraalset arengut).
www.eetika.ee/687732

[Jüri Ginter]

Kas iga objekt, mida soovime on väärtus? Kas porgand, mida
> hetkel laualt haarata soovin, on samavõrd väärtus kui südamerahu, mida
> igatsen pidevalt?
JG väärtus küll, kuid eraldi teema on väärtushoiakute hierarhia. See pole
mul vist piisavalt lahti kirjutatud. Mõnele inimesele on tähtsam
südamerahu, teisele porgand (nemad möllavad praegu Londonis).


Pikema teksti järgi võib aravata, et ka väärtused on
> positiivsed (objektid, mida me soovime saada või säilitada) ja
> negatiivsed (millest püüame lahti saada või mida vältida).
JG millist teksti ja millist lõiku on silmas peetud? Pigem ikka erinevad
väärtushoiakud, st midagi me taotleme ja millestki hoidume

Erinevatel
> ajastutel ja erinevates kohtades soovitakse aga erinevaid asju
JG väga õige
ning
> seega selline erisus nagu positiivsed ja negatiivsed väärtused on seega
> justkui kohatu?
Jg väga õige

Samuti tundub mulle, et siin hakkab juba väärtuste
> asemel olema tegu justkui võõrtushinnangute või -hoiakutega. Niisiis,
> kas ei oleks ranget eristust nõutades õigem väärtuste puhul kõnelda
> hoopis "võimalikest soovide objektidest" ning selle koha peal hoiduda ka
> omadussõnadest "positiivsed" ja "negatiivsed"? Samas, kui neid väärtusi
> defineerida ning nend üle arutada, tulevad hinnangud tahes tahtmata
> mängu ning samuti väärtuste konseptsioonid lähtuvad juurdunud
> veendumustel. Nii et siin näen ma ikka veel probleemi ja minu jaoks see
> päris lahendatud ei ole.
JG nagu minu eelnevatest kommentaaridest aru saad, olen Sinuga nõus ja
täpsustan lõiku, kus võib aru saada, et väärtused on positiivsed ja
negatiivsed
>
> Väärtushinnangud on siis see hetk, kus me võime kasutada sõnu
> 'positiivne' ja 'negatiivne' - väärtustele antakse isiklik või
> ühiskondlik või grupipoolne hinnang, kas ja mis olukorras ning
> tingimustel see väärtus on positiivne, negatiivne või neutraalne. Kuid -
> see, milline hinnang antakse, lähtub sisemistest maailmavaatelistest
> veendumustest ja selle väärtuse konseptsioonist, mis mõlemad on tihti
> kultuuriliselt määratletud.
JG nõus. Küll räägiksin siin väärtushoiakutest ja nende hierarhiast,
millest hinnangud lähtuvad. Väärtuse kontseptsioon ei kuulu veel minu
paradigmasse.

> Väärtushoiakud väljenduvad käitumises. Kas see on siis väärtushinnang,
> mis peegeldub inimese tegevuses? Seega oleks see sisemiselt
> integreeritud väärtushinnang? Kui mitu korda peaks käitumises
> väärtushinnang (või ikkagi väärtus?) avalduma, et seda saaks
> väärtushoiakuks pidada? Enamasti? Alati?
JG pigem on vahe selles, et väärtushinnang on teadvustatud, hoiak aga
teadvustamata. Samas võib juhtuda, et inimene ei käitu oma
väärtushinnangute alusel.
>
> Kui nüüd püüda neid kolme empiiriliselt uurida, siis väärtuste kohta
> tuleks paluda kirjutada essee, et kuidas ühest või teisest väärtusest
> aru saadakse; väärtushinnagute kohta tuleks kõne alla kvant. uuringud,
> nagu neid juba tehtud on - paluda järjestada, hinnata jmt;
> väärtushoiakuid saab aga uurida vaid vaatluse ja eksperimendi käigus?
JG nõus


*Väärtused* on võimalikud soovide objektid, erineva tähtsusega
ihaldatavad eesmärgid. Väärtusteks võib olla näiteks tervis, heaolu,
meelerahu, tervis, osadus, sõprus, tunnustus, teadmised, aga ka
ühiskondlikud väärtused nagu demokraatia, isamaa, sallivus, solidaarsus
jne. *Väärtushinnangud* on isiklik või grupi poolt antud hinnangud
teatud väärtustele -- kas ja mis olukorras ning tingimustel mingi
väärtus on positiivne, negatiivne või neutraalne. Sellest lähtuvalt
võtab inimene seisukoha selle kohta, kas mingi tegevus või nähtus on hea
või halb, lubatud või keelatud, oluline või ebaoluline, kas millegi
saavutamine, selle poole püüdlemine või sellest hoidumine on vajalik
indiviidile, grupile või ühiskonnale. Väärtushinnangud suunavad inimest
tegema valikuid, kuid ei tee seda paratamatult -- nad on pigem nõuandjad
kui sundijad. *Väärtushoiakud* võivad olla teadvustamata ning
väljenduvad inimese käitumisviisides, sündmuste valikutes ning nende
hindamisviisides. Väärtushoiakud omandatakse eelkõige matkides
eeskujusid ning teadvustamatuna suunavad tugevasti käitumist (või lausa
tingivad selle). Nii võib õpetaja tunda küll nt Gardeneri
multiintelligentsuse teooriat, väärtustada individuaalset lähenemist,
kuid kuna on kogenud peamiselt selliseid metoodilisi lähenemisi, mis
eeldavad õpilaste ühetaolisust, ei pruugi individuaalse eripära
hindamine tema igapäev töös väärtushoiakuna avalduda.
Väärtushinnangud ja -hoiakud põhinevad sügavatel uskumustel sellest,
kuidas maailmas asjad toimivad. Inimene puutub päeva jooksul kokku
tohutu hulga informatsiooniga ning tema taju on seejuures valikuline.
Suurest hulgast infost pannakse tähele eelkõige neid asju, mis on enda
jaoks olulised. Nõnda toimivad väärtushinnangud ja -hoiaku filtrina
välise informatsiooni ja kogemuste valikul, nad ühendavad inimese mõtted
ja tunded tegudega. Nii paneb keskkonna jätkusuutlikkust väärtustav
inimene tähele sellekohaseid meediakajastusi, sorteerib prügi; seda
mitteväärtustav inimene aga sellele oma aega ja tähelepanu ei pühenda -
see ei kuulu tema diskursusesse. Kuna väärtushinnangud ja -hoiakud on
seotud inimese identiteediga, on nad alati emotsionaalselt laetud mõtted
asjadest, ideedest ja tegevustest.

*Väärtustamine*on kolmedimensioonile protsess, millesse on kaasatud
kognitiivne, afektiivne ja tegevuslik mõõde. Kognitiivne tasand sisaldab
teadmist sellest, millised väärtused on kõne all ning kuidas need
mõjutavad meie käitumist, kultuuri, ajalugu, aga ka väärtuste mõistmist
ja mõtestamist isiklikul tasandil, seega väärtushinnanguid. Afektiivne
tasand hõlmab peamiselt väärtushoiakuid, väärtuste
kaalumist, teatud väärtuste sisemist heakskiitu ning nende
internaliseerimist just isiklikul tasandil (aga ka grupis, n massipsühhoos). Afektiivne tasand suunab
sisemist motivatsiooni, südametunnistust, süü- ja empaatiatunnet.
Sisemiselt väärtuslikuks peetav juhib konkreetsetes situatsioonides
valikuid ning motiveerib tegutsema viisil, mis on nende
väärtushoiakutega kooskõlaline. Väärtustamise tegevuslik tasand
hõlmab peamiselt harjumuslikke käitumisviise,
otsustamist ning sellekohast tegutsemist. Eelpool kirjeldatud kolm
mõõdet mõjutavad üksteist vastastikku -- süütunne või empaatia ajel
käitub inimene teatud viisil; sisemiselt omaksvõetud väärtushoiakuid on
kergem mõista kognitiivsel tasandil; mõistes teiste kultuuride
arusaamist väärtustest ja teiste kultuuride väärtushinnangute
kõrvutamisel enda omadega saab reflekteerida oma sisemiste
väärtushoiakute ja käitumise üle.

Saame rääkida ka grupi või ühiskonna
väärtushinnangutest ja -hoiakutest, mis on vastavad ühiskonnas
vastuvõetavaks tunnistatud ideaalid või orientiirid, millest inimesed
oma tegevuses juhinduvad. Sellisena jagatud arusaamad ihaldatavatest
eesmärkidest annavad aluse ühiseks tegevuseks ning vastastikusteks
ootusteks, kuna need reguleerivad oluliselt käitumist ja püüdlusi ning
hinnanguid, mida antakse enese ja teiste tehtule. Ühiskonnas üldiselt
aktsepteeritud väärtustest kujuneb ühiskonnas normide, seaduste ja
sanktsioonide süsteem, normid ja seadused omakorda kujundavad aga seda,
mida väärtuslikuks peetakse.

Ei indiviidi ega ka ühiskonnas väärtuslikuks peetav pole püsiv, see on
muutuvad nii ajas kui ruumis, kuigi tavaliselt muutuvad väärtushoiakud
aeglaselt ning on suhteliselt stabiilsed. Vahel eristatakse põhiväärtusi
(nimetatud ka alusväärtusteks), mille poole püüeldakse nende eneste
pärast, ja vahendväärtusi (nimetatud ka instrumentaalväärtusteks), mida
kasutatakse soovitud lõppseisundi saavutamiseks. Nii on eespool toodud
C. S. Lewise tsitaadis sõprus põhiväärtuseks, seda taotletakse tema
enese pärast. Juhul kui aga sõprust kasutatakse nt staatuse
saavutamiseks, siis on see vahendväärtuseks. Põhiväärtused on üldjuhul
stabiilsed, vahendväärtused aga võivad asjaolude muutudes varieeruda või
ka muutuda põhiväärtusteks.

Organisatsioonide alusväärtusteks on väärtused, mis antud organisatsioonile vastaval arenguetapil on kõige olulisemad, millega ennast määratletakse (endale ja teistele) ja millega seotakse oma käitumist.

Olga Shihalejev ja Jüri Ginter

[Sponsored content]