Soovitused seminari ettevalmistamisel

[Jüri Ginter]

Soovitused seminari ettevalmistamisel

a) seada mingis valdkonnas arutlemiseks vajalikud sõnad ritta ja saavutada, et kujuneks tervik (et midagi olulist ei jääks kahe silma vahele),
b) leida küllalt palju vaatepunkte kõnealuse asja, nähtuse, protsessi või nende omaduse nägemiseks,
c) sõnastada kõigi kõne alla võetud sõnade tähendus (defineerida), st muuta sõnad terminiteks,
d) koostada mudelid (esitada terminite operatsionaalne määratlus, st leida nende koosseis, struktuur, genees, dünaamika),
e) leida metasüsteemid, kus kõnealused sõnad omandavad tähenduse (muutuvad mõisteteks!)ja
f) leida iga termini kohta kaks-kolm lauset, kus kõik sõnad on sobivas kasutuses.
g) teha analüüs käsitlemise objektide olemuse ja nähtumuse kohta. Indikaatorid.
(need soovitused on pärit Ülo Vooglaiu kirjast EHF listi)

[Jüri Ginter]

Ülo Vooglaid: Miks õpetaja, koolijuht, kasvatusteadlane, omavalitsustegelane vm ei saa võtta osa hariduselu täiustamisest?
Esiteks, õpetajal pole, kus öelda; sellist foorumit Eestis enam ei ole, kus

oleks normiks avada tervikpilt (mitte mõned fragmendid ilma kontekstita),
esitataks probleemid koos nende seoste ja sõltuvuste süsteemiga,
eeldatakse probleemide modelleerimist nii staatikas kui ka dünaamikas;
peetaks enesestmõistetavaks probleemidena fikseeritud vastuolude kausaalsete ja funktsionaalsete seoste küllalt süsteemset ja kompleksset käsitlemist;
eeldatakse, et analüüsile järgneb süntees, mille alusel koostatakse ka prognoosid ja stsenaariumid käitumiseks nii stagneerunud („hangunud”) kui ka radikaalselt muutuvates oludes, olukordades ja situatsioonis;
oleks vaja toetuda faktidele ja/või asjatundjate (eksperdiks peetavate isikute) argumentidele, mitte juhuslike isikute arvamustele.
Teiseks, õpetajal pole, kellele öelda, sest arutlejad

ei saa üksteisest aru (ei tea nende sõnade tähendusi ega seoseid, mida arutlustes kasutatakse);
ei adu probleeme ega nende põhjuseid ning seoseid; (ka mõnel õpetajal ei ole ettevalmistust faktide tuvastamiseks ja nende interpreteerimiseks erinevates kontekstides (metasüsteemides);
ei kujuta ette, kes peaks selle eest (kelle ees, kus ja kuidas?) vastutama, mida on tehtud, mida tehakse ja kavatsetakse tegema hakata;
,kes oleksid suutelised kaasa mõtlema ja lahendusi otsima, on tüdinenud ja tülpinud, aga need, kes ei saa kuigi palju üldse aru, miks midagi arutatakse, tahaksid asuda etteotsa, kõiki esindama...
kuulavad peamiselt vaid ennast (eriarvamust ei peeta enam väärtuslikuks);
ei tunneta personaalset vastutust selle eest, mida nad teevad ja tegemata jätavad (oma tegevuse ja tegevusetuse võimalike tagajärgede eest).
Kolmandaks, kellelgi pole mõtet öelda, sest

arutlused (seminarid - konverentsid, mõttehommikud ja -õhtud...) on mängulise iseloomuga; selle vahel, mida "haridusametnikud" mõtlevad, räägivad ja teevad, ei paistaseost olevat;
teadmine, arvamine, uskumine, unistamine jms on enam-vähem ühes hinnas; otsustajatel pole teadmist vaja. Järelikult pole vaja ka uuringuid. Järelikult võivad kõrgetel ametikohtadel olevad riigiametnikud ja saadikud ajada suust välja igasuguseid jutte a`la rakenduskõrgharidusõpe, hariduse andmine, kutsehariduses töötamine... ja vilistada nendele märkustele, mida keegi kuskil veel teha söandab.