APRILLIKLUBI OLNUST, MÕELDUST, TULEVAST

Go down

APRILLIKLUBI OLNUST, MÕELDUST, TULEVAST Empty APRILLIKLUBI OLNUST, MÕELDUST, TULEVAST

Postitamine  Valdo on Reede Mai 03, 2019 7:08 pm


Mis? Kus? Talgujate Võimaluste Värava Virtuaalklubi 67. kokkusaamine
Millal?       9.aprillil 2019  kell 21.30  – 23.45
Kes?          Agu, Ene, Juss, Jüri, Mati, Ülar ja Valdo
Millest?   https://www.online.ee/sharefile.php?shareid=1014448b-dc33-4ddc-bec2-b923bae24c5c

PEALKIRJA PÕHJENDUS

Mu klubikajastustes hakkab  juba kujunema  uueks stambiks (!)  põhjenduse otsimine, miks ma sedapuhku säärase pealkirja välja mõtlesin 
Eks seekord  olnud ju nii, et meie klubiõhtu  kõneainetes  eristusid päris selgesti need kolm meil üsna klassikaliseks  saanud suunda: Esiteks, kes kuskil käinud , mida näinud ja teinud. Teiseks, me eneste poolt kirja pandust või teiste tekstidest loetust tärganud mõtted. Kolmandaks, konkreetsed  tegemised, mis lähiajal plaanis  ette võtta ja ära teha.

1. KUS KÄIDUD? MIDA NÄHTUD? MIDA TEHTUD?
Oma järjekordsetest reisidest Ukrainasse ja Gruusiasse kõneles Ene.
Harkovis  korraldatud rahvusvahelisel konverentsil (osalejaid Leedust, Lätist,Eestit, Soomest, Poolast) esines Ene ettekandega e-hariduse ja e-kooli teemal. Käis ka meie sõbra Veera Leonidovna  Danilova workshopil , kus tegeleti foorsaidiga. Kuna foorsaitluse vallas oleme ju vanad tegijad, siis sisuliselt  see uut ei pakkunud. Nagu meiegi ettemõtluskerilaudades/tulevikustsenaariumides  orienteeruti ka V.L. töötoas  sellele, et tulevikud on mitmuses.  Küll aga andis korralduslikult tunda, et Leonidovnal jääb puudu pedagoogivilumustest.
Olles nüüdseks mitut puhku Ukraina  hariduse praktilise ja hariduspoliitilise olukorraga  tutvunud, on Enel kui heasoovlikul kõrvaltvaatajal (NB! See on Leo Võhandu poolt väga oluliseks tunnistatud figuur!) valmimas  artikkel, mis osundab  kõrvaldamist või arvestamist vajavatele takistustele  Ukraina hariduse edenemisel. Suur rõõm oli aga kuulda  seda suurüritust korraldava  kooli õpetajatelt, et  meie Rotaator, mida Ene ühel eelmisel käigul Harkovisse neile korraldas, on leidnud koha  sealsete koolmeistrite poolt kasutatavate  meetodite hulgas.
Elamuseks sellest käigust Ukrainasse oli Makarenko muuseumi külastamine. Kevadel ja/või hiljemalt suvel, Laulupeo ajal  tuleb meile külla üks sealne energiline  haridusuuendaja  Sergei Tšumatšenko, kellelt leidsin You Tube´is sellise  huvitava arutluse  https://www.youtube.com/watch?v=izOvuyAluNI
Ukrainale eelnenud Gruusias käimise kohta oli Enel  kriitikat sealse haridusministeeriumi  töötajatest  koostööpartnerite aadressil ja üldse sealse töökultuuri kohta. Samas  teeb rõõmu, et selle 6-7 aastaga, mil Ene on seal hariduse asja ajanud, on positiivsed nihked, eriti koolides, aset leidnud. Ülikoolid on koolidest enam ministeeriumi jäikadest reeglitest kammitsetud. Aga ka siin on näiteid, kus TLÜs andragoogikat tudeerinud gruusia noormees on hakanud julgelt kasutama Ene juurutatavat projektide (ka kollektiivsete) kirjutamist.

2. MÕTTEKÄIGUD  MÄNGUVÄLJAL   JA  TOIMIJAVÕRKUDES

Minevikke  on samuti mitu! Peale selle on nad veel ka ajas muutuvad! Eks sellest anna tunnistust  lood aegadest (jälle mitmus!), mil oleme elanud ja meie või teiste tegudest neil aegadel. Huvitaval kombel  pakkus aprilliklubi selliseks vaatamiseks ainet nii päris konkreetselt kui väga üldises plaanis.
    2.1 MÄNGUVÄLJAL
Ühe inimese juures märgatud muutuse loo  või õigemini oma ettekujutuse selle inimese loomingus ilmnenud  muutustest esitas meile ExInimese blogis Agu: https://exinimene.blogspot.com/2019/04/valdur-mikita-muutustest.html?fbclid=IwAR0B4_py2yprB2irQynxVvHbcuWf4nR61jLzfDyRNJje1IGucih1-MXTJ0Q
Agu on tavatsenud ennast  kujutleda malemängijana, hinnates oma võimeid tagasihoidlikeks võrreldes suurte meistritega, kel võime lausa kinnisilmi kogu malelauda haarata ja suurt hulka võimalikke käike ette näha. Samas mõttemallis armastab ta ette kujutada ka talle mingil põhjusel huvi pakkuvaid inimesi.
Sedapuhku sai selleks mõttelise malelaua taha asetatuks viimastel aastatel suurt tuntust ja poolehoidu kogev  semiootikadoktorikraadiga  kirjamees Valdur Mikita. Paigutanud oma mõtetes Valdur Mikita  refleksiivse mänguri positsiooni ja kujutledes teda  „käikude tegijana“, märgib Agu, et mängur on toime pannud  strateegilise pöörde, „avanud uue faasi oma mängus publikuga“. Kui mänguväljale astudes  ja läänemeresoomlase unikaalse looduse-keel-kultuurikoosluse müüti  luues rõhus Mikita  meie erilisusele ja  mõjus  eneseuhkust upitavalt, siis  viimases kirjatöös  on kuulus kirjamees muutnud tooni ja …. kas nüüd võtnud ette meie noomimise?  
Tegelikult mitte.  Ta võtab  ette hoopis  teise vaate, kus äärtes pole mitte kiitmine ja laitmine. Ta toob välja    tehnilisele progressile jms tuginevad optimistlikud „oh, küll kõik laabub!“ stiilis arengustsenaariumid ja kutsub meid üles  neid „tasakaalustama“  negatiivsete, ohtlikke tulevikutrende  ennustavatega. Ega ta siin originaalne ole – pigem  kordab Paul Raskinit. Küll aga  on aimata, mis on  tal selle rakursi lisamise tagamõte: Kuna meis, tänapäeva eestlastes on sees nii seda vana, unikaalset, looduslik-keelelis -kultuurilist läänemeresoomlast kui ka kaasaegset   „üleeurooplaslikku“ tsiviliseeritust ja progressiusku tehnologiseeritust, siis kutsub Mikita meid üles pöörama end selle ürgsema  poole poole , „säilitama indiaanlase väärikuse  ja minema oma kavatsustes lõpuni“, st valima tee, mis tsivilisatsiooni ähvardava katastroofi juhtumisel annaks meile  parema võimaluse  hukatusest eluga pääseda. Teiste sõnadega, Mikita ütleb oma sõnadega ümber Kaupo „Lokaalravitsuse“ sõnumit.  Minu meelest on  Mikita selles kirjatöös  tõepoolest tegemist muutuse või pöörakuga. Selles on Agul õigus. Aga see pole mitte pööre meelitamiselt kriitikale, vaid järgmisele müüdiloome astmele. Siin toetun Daniele Monticellile, kes  on märganud ja märkinud, et meie esimene kaasaegne müüdilooja oli Lennart Meri, kes stagnaaja seiskunud õhkkonnas lõi meile oma „Hõbevalgega“  müüdi sellest, KUST ME TULEME. Ülidünaamiliseks muutunud maailmas oli väga õigeaegne  Valdur Mikita müüt meie aastatuhandeid kestnud  sidemest ühe kindla paigaga, selle loodusega  ja meie keele ja kultuuri seosest loodusega. Seega müüt sellest, KES ME OLEME.  Viimase aja kirjatöödes on aga märgata Mikita pöördumist järgmise küsimuse poole: KUHU ME LÄHEME?  Ja siin  on  olenevalt sellest, kelleks me oleme saamas/saanud  ja/või jäänud  võimalikud erinevad „tulevikud“.
Kolmandaks rakursiks on Agul   selles kirjatükis nn tähelepanumajanduslik  vaatenurk.  Tuginedes Mikita  doktoritööle, kus ta loovuse tugevalt seostab mängulisusega, juurdleb  Agu, kas see muutus   pole mitte lihtsalt üks hästi kalkuleeritud mängukäik, millega Mikita tähelepanumajanduse konkurentsis taas kobedaid dividende teenida üritab. Muidugi saab iga kirjutise  kohta sellise küsimuse esitada ja säärast taotlust kahtlustada. Me oleme talgujate ringis ka varem Stanislavski pealisülesande mõistest inspireerituna sarnaste küsimuste küsimise teemal peatunud ja isegi väikese skeemi välja pakkunud, mille järgi mitte üksnes teatrilavastuse, vaid mistahes asja ettevõtmise või sellega lagedale tulemise korral on  mõtet küsida: Mis on selle eesmärk? Mis on selle tagamõte? Milline pealisülesanne siin on? Millised allhoovused ennast aimata lasevad?
Need oleksid küsimused, mida iga midagi loov inimene peaks iseenda käest küsima. Nende küsimuste (NB!) eesmärk, tagamõte ja pealisülesanne on endale selgemaks teha, mille pärast ja mille jaoks sa seda teed.
2.2. TEGELASVÕRGUSTIKES SIPELDES
Mitmenäoline Mikita, Agu, Kaupo, Raskini tulevikutaksonoomia, Täistehtud Maailma pilt, Rooma klubi Come On!, Dunbari arv, Euroliit, Talguakadeemia, kunstmõistus, ajukeemia, Steineri kolmeksliigendus …jne jms.
See on juhuslik loetelu  suurest hulgast  „tegelastest“, kes/mis  mind Agu traktaadist mõeldes ja neid mõtteid kirja pannes  kogu aeg  „nügisid“.
Tunnistan, et vaid väikest osakest neist õnnestus mul „ära võrgutada“. Ehk siiski õnnestus tekitada lugejal huvi  Agu ülalviidatud  kirjutise vastu, et ta hakkaks ise uurima, mida Agu  tegelikult ütles ja kuhu  oma jutuga meid tüürida tahab 
Mina aga  üritan siin äkilise pöörde asemel  teha sujuva ülemineku  võimalikult paljut (ideaalis „kogu Odessat“) hõlmavalt süsteemselt käsituselt möödunud sajandi 80ndatel aastatel sündinud TOIMIJAVÕRGUTEOORIALE  (Actor-Network Theory, lüh. ANT), mis viimastel aastatel üha enamat tähelepanu on võitmas  ja mille „võrku“ ilmselgelt oma ajalookäsitusega  ka Marek Tamm on langenud. 

Ülal on toodud pildike tudengi elus ettetulevate  toimijate võrgust, mida  seda teooriat populariseerivates loengutes näitena kasutatakse. Eks kõla see ju väga hästi kokku alljärgneva tsitaadiga Marek Tammelt, kus ajaloo kujundajate hulka  on arvatud  nii eluvormid kui elutud asjad:
„Praegu me räägime üha rohkem sellest, et ajalugu tuleks uurida mitmeliigilisena, hõlmata analüüsiga inimeste kõrval teisedki eluvormid, imetajatest mikroobideni. Kuid ajalukku ei kuulu üksnes teised eluvormid, vaid niisamuti elutud asjad – kogu materiaalne keskkond. See kujundab ajalugu palju enam, kui oleme osanud seda tunnistada.“ https://www.sirp.ee/s1-artiklid/c9-sotsiaalia/mida-uut-on-ajaloos/
Võib mõista, et vana kooli ajaloolastele säärane ajalookäsitluste lehviku laiendamine  ei pruugi meeldida. Nii heidab Marek Tammele samas Sirbis oponeerinud autor Kaarel Piirimäe „uutele tuultele“ ette, et võttes ette üha uusi lähenemisvõimalusi (vastusevariante küsimusele Kuidas?) jäetakse kõrvale või lausa öeldakse lahti  kausaalsusele orienteeritud klassikalise ajalookäsitluse põhiküsimusest Miks? https://www.sirp.ee/s1-artiklid/c9-sotsiaalia/kusimuse-miks-asemel-on-parnassil-kuidas/
Kaarel Piirimäe, kelle uurimisteemadeks on olnud Eesti Vabadussõda ja külma sõja periood, seisab kindlalt vana klassikalise ajalooteaduse positsioonidel ja pluralistlik lähenemine („uute suundumuste virvarris“  olemine) on talle muidugi vastukarva. Ammugi ei istu talle Marek Tamme poolt ilmutatav   toimijavõrguteooriale tuginemine, artefaktide ja teiste elusolendite (non human), aga ammugi mitte kogu Looduse  arvamine ajalooliste tegelaste hulka. Marek Tamm  on aga selgelt selles leeris või vähemalt sinna poole teel, kes  on loobumas Looduse ja Kultuuri vastandamisest.  Vaade Loodusele  kui Kultuuritegelasele ja  Kultuurile kui Loodusjõule sai mul äsja kinnitust, kui  leidsin  Markus Holzingeri  2003 ilmunud 288 leheküljelise raamatu  „Natur als sozialer Akteur“. https://www.amazon.de/Natur-sozialer-Akteur-Konstruktivismus-Gesellschaftstheorie/dp/3810040894
Kaarel Piirimäe (s.1979)  ja Marek Tamme (s.1972) vastasseisu „juurikaks“ on aga muidugi küsimus ajaloolise juhuslikkusest või kausaalsusest.
Võttes enesele autoriteetidest appi 19.sajandi globaalajaloo koostaja Jürgen Osterhammeri (s.1952) saab Piirimäe kiidelda, et tema lähenemisviis – „evolutsiooniline rahvuslik historism – on maailmas jätkuvalt kõige levinum ajaloomõistmise vorm …. ja olles ise suure osa ajaloolasekarjäärist kausaalsusega tegelenud“  jääb veendunuks, „et suured küsimused ajaloos on ikkagi miks-küsimused ja nendele vastamine võiks lõppkokkuvõttes olla ka kõigi uute suundumuste ja perspektiivide viljakuse mõõdupuu.“
Kaugelt üle poole sajandi  loodus- ja humanitaarteaduste piiridel kõndinuna julgen humanitaaridele soovitada piiri pidada miks-küsimuste esitamisega. Nagu füüsikas on kohatu esitada küsimust, miks erinimelised laengud tõmbuvad ja samanimelised tõukuvad, nii  peaks ka humanitaarias  leppima põhialuseid puudutavate, „suurte“  küsimuste tekkimisel  tõdemusega, et siin ilmas on lihtsalt asjad sedasi  seatud. Ja küllap on ajaloos kausaalsuse tagaajamine just üks sääraseid mittekorrektseid küsimusepüstitusi. Siin olen solidaarne Gruusia suure mõtleja Merab Mamardašviliga (1930 – 1990), kelle intervjuu „Algus on alati ajalooline, see tähendab – juhuslik“ äsja taas üles leidsin:
Мамардашвили М. К. Начало всегда исторично, то есть случайно // «Вопросы методологии». 1991, № 1;
https://www.mamardashvili.com/ru/merab-mamardashvili/avtobiograficheskoe/nachalo-vsegda-istorichno
Aga see ajalooliste lähenemiste mitmesuse teema on meil ju juba Talguakadeemias  selle kevadsemestri avaloengus  läbi võetud https://www.scribd.com/document/398205422/Talgujate-Saamise-Ja-Jaamise-Lugu


               3.TEGUSUSE TUNNISMÄRGID
Ja selle klubiõhtu kajastuse viimases osas maandun taas „esimesse reaalsusse“, lugedes üles need konkreetsed asjad, mis meil lähiajal plaanis ette võtta ja ära teha:

• Agu võttis üles  Talgujate arhiivi teema, mis oli varem päevakorras 2010. aastal, kui Töötukassaga koostööd tehes (Tööotsijate e Elukunsti klubi, Töötukassa Koostöökoda) õnnestus saada raha, et  töötukassas arvel olevate klubiliikmete poolt digitaliseerida säilinud videokassettidelt salvestusi vanadest mõttetalgutest.
Nüüd võttis Agu enda peale  Alarilt  kassettide ja neist tehtud CDde kättesaamise,  huvitatud talgujatele koopiate tegemise ja salvestiste üleandmise korraldamine  muuseumi/arhiivi.
Käesoleva kajastuse  kirjutamise momendiks  on õnnestunud mul Alarilt saada lubadus kassetid/CD minu kätte toimetada.
Agu on kokku leppinud ERMiga, et arhiveeritakse salvestiste originaalid, st VHSid, kui need varustatud infoga ürituse aja, koha  ja osaliste kohta.

• Jüri andis teada, et sügisel toimub täiskasvanuharidusele pühendatud konverents, mille eel on Jüril plaanis korraldada mõttetalguline suurvorm internetis – Avatud Virtuaalne ArengRuum (AVAR), millest talgujad on muidugi kutsutud osa võtma.

• Ene  rõõmustas meid kutsega taas kaasa lüüa vahepeal muude kiirete tegemiste tõttu ootele jäänud  MÕTTETALGULISTE LÄHENEMISTE KÄSIRAAMATU  kokkupanekus. 140 lehekülge algteksti on talgujatele  täiendamiseks- toimetamiseks  Google Docsis kättesaadavad. Ene palve, et igaüks meist valiks oma poolt lisaks pakutava teksti jaoks šrifti värvi  ja märgiks juurde, millisesse raamatu ossa see mõeldud on, leidis muidugi  toetust.
Ise lubasin  ühe asjana  teha väike tekst teemal „Tuulteroosid“, st ühest võttest, kuidas me paljudel (enamasti põllumeeste) mõttetalgutel  inimeste enesemääratluse alusel nende rühmadesse jagamist korraldasime.

Valdo

Postituste arv : 513
Join date : 16/05/2009

Tagasi üles Go down

Tagasi üles


 
Permissions in this forum:
Sa ei saa vastata siinsetele teemadele