Keelemeelne märtsiklubi 2019

Go down

Keelemeelne märtsiklubi 2019 Empty Keelemeelne märtsiklubi 2019

Postitamine  Valdo on Kolm Apr 03, 2019 1:22 am

Mis? Kus? Talgujate Võimaluste Värava Virtuaalklubi 66. kokkusaamine
Millal?       12.märtsil 2019  kell 21.30  – 23.45
Kes?          Agu, Ene, Juss, Jüri, Kaupo, Margus, Mati ja Valdo
Millest?   https://www.online.ee/sharefile.php?shareid=d4433b76-7828-4f1c-9e80-c6f41648e33a
PEALKIRJA PÕHJENDUS

Tänavune emakeelepäeva eelne klubiõhtu kujunes  läbivalt „keelsusmeelseks“. Keelega said seotud  mitte üksnes ja mitte isegi niivõrd  omakeelsete sõnade/mõistete keeleomased ja igale keelele ainuomased tähendusväljad. Sellele  omakeelsuse/emakeelsuse  küljele rõhus sel õhtul pidevalt meie klubimeister Juss. Tõsi - ta on seda alati teinud. Niipalju kordi, kui on klubi ajaloos keelepäevale pühendatud  klubiõhtuid olnud.
Tänavu, kus erakordselt  on emakeelepäev  vaid 1/365  keeleaastast - ÜRO poolt rahvusvaheliseks põliskeelte aastaks kuulutatud aastast 2019 - kujunes ka meie klubiõhtu kontempleeriv vaim laiemalt  keelsuse meelsust hõlmavaks. Elik  „peenemalt“, st võõrkeelsemalt-võõrsõnaliselt väljendudes : Millest me ka tol õhtul juttu ei teinud, ikka leidis selles väljendust „ugrimugrilik“ lingvistiline mentaalsus - kus  otsesõnu välja öeldult, kus kaudsemalt läbi kostvalt.
Nii hakkaski mul seda kajastust kirjutama asudes justkui iseenesest  moodustuma sääraseid sõnapaare nagu „umbkeelne nürimeelsus“, „mitmekeelne vabameelsus“ ja muud säärast ja nii edasi.
Aga samas sai kohe  selgeks et  sellistel „paaritamistel“ pole tegelikult mingit üksühest vastavust  ei sügavamat  mõtet  ega ka võimalustki saavutada. Sestap teen siin lihtsalt  selle kirjatüki lugejale  sõnamängu otsa lahti, andes  ette  väikese loetelu  võimalikest „keelsustest“ ja „meelsustest“, mida juhuslikult omavahel paari pannes võiks mõtelda  nende „paarisuhete“ esinemise üle „tegelikus elus“. Muidugi on allpool toodud vaid väike osake  võimalikest /tegelikest  keelsusmeelsuse variantidest, mis peaks  kinnitust leidma ka alljärgnevas klubiõhtu kajastuses.



MEIE PÕHISEADUSE KEELEMEELELINE KÜSITAVUS

• 2007. aastal muudetud preambul:
Kõikumatus usus ja vankumatus tahtes kindlustada ja arendada riiki, mis on loodud Eesti rahva riikliku enesemääramise kustumatul õigusel ja välja kuulutatud 1918. aasta 24. veebruaril, mis on rajatud vabadusele, õiglusele ja õigusele, mis on kaitseks sisemisele ja välisele rahule ning pandiks praegustele ja tulevastele põlvedele nende ühiskondlikus edus ja üldises kasus, mis peab tagama eesti rahvuse, keele  ja kultuuri säilimise läbi aegade – võttis Eesti rahvas 1938. aastal jõustunud põhiseaduse § 1 alusel 1992. aasta 28. juuni rahvahääletusel vastu järgmise põhiseaduse.(Märkus: keele säilitamise ülesanne lisatud preambulisse 2007.aastal)
Agu on aastaid nurisenud meie põhiseaduse keelemeelsuse üle. Kui ma tast õigesti aru olen saanud, siis riigile eesti keele säilitamise  kohustuse panemisega  on  Agu meelest Eesti Vabariik muudetud filoloogide „käepikenduseks“.
Aga mis selles siis halba on? – võidakse küsida.
Minu arvates  on meie  Põhiseaduse  see, maailma riikide konstitutsioonide seas ainulaadne ülesandepüstitus kogu täiega  paradoksaalne, kuna seal on  sellised riigist määratult suuremad, vanemad ja  väelisemad värgid nagu rahvus (etnos), tema olemise viis (omakultuur) ja  tema olemust väljendav keel  topitud väiksema, noorema ja väetima „mahuti“ – riigi  --  sisse. Et nad sääl hästi „säiliksid“.  Oma mõningaid küsitavusi sisaldavas arvamuses „Paremkonservatiivid muudavad eesti keele malakaks“  teeb  meie klubis väga sageli viidatud  eesti  keele ja kirjanduse suur ja sügav tundja,  Margus Oti doktoritöö juhendaja semiootik  Daniele Monticelli   pihuks ja põrmuks nõudmise keelt (aga eks sama käi ka rahvuse ja kultuuri kohta) seaduse jõul „säilitada“:
„Kristjan Jaak kirjutas, et selle maa keel tõuseb taevani laulu tuules, mitte seaduse jõul. Ja keeleteadlased teavad hästi, et ainus toimiv keeleseadus on tegelikult keele kasutamine. Keelt ei saa normide abil «säilitada», kuna ta on arenev organism ja ainus viis organismi säilitada on ta tappa ja palsameerida. Keele hoidmine saab toimida ainult keelt kasutades ja pidevalt taasluues. Eesti keelega on selles mõttes kõik väga hästi. Me kasutame seda iga päev kõikides eluvaldkondades, mitmesugustes kontekstides ja registrites kõrtsist kuni teadusartikliteni. Andekad sõnameistrid imevad temast välja aina uusi võimalusi. Inimesed, kes on omandanud eesti keele võõrkeelena, annavad samuti oma panuse uute ja ootamatute lahenduste näol. Eesti keel on elujõuline ja rahvusvaheliselt kasutatavate keelte kestlikkuse parameetrite järgi ei kuulu ta ohustatud, vaid kindlustatud keelte hulka.“
https://arvamus.postimees.ee/6542624/daniele-monticelli-paremkonservatiivid-muudavad-eesti-keele-malakaks
Riik kui meie rahvuse, kultuuri ja keele säilitamise sarkofaag? Selline on tõepoolest  meie Põhiseadusse raiutud  sõnade  „halb“ tõlgendus. Ja selle fundamentalistlik  tähenärijalik järgimine  annaks vabad käed neile, kes seda seadusetähte  sääraselt järgima hakkaksid, nagu Monticelli hoiatab.
Muidugi pole Põhiseaduse loojatel selle preambula sõnastamisel meelel mõlkunud meie keele ja kultuuri  tarretamine, vaid  ikka  selline jääva saamise ja saava jäämise  elav protsess, sarnane traditsiooni  toomasmooruslikule mõistmisele  elava tule edasikandmisena ja mitte  tuha  säilitamisena . https://www.scribd.com/document/120472016/SIDUS-TEKST-TRADITSIOONIST-JA-INNOVATSIOONIST
Küll aga tuleks  Riigi ülimuslikuks kuulutamise asemel   ta oma aja ära elanud aujärjelt maha tõsta, hakates suhtuma riiki kui ühesse ( NB! sugugi mitte ainukesse!)  ka tänapäeva globaliseerunud maailmas ikka veel päris tõhusasse tööriista, mida eesti rahvas oma olemise viisi, oma põlisel asualal elamise viisi, oma kultuuri arendamisel elik innovatiivsel tradeerimisel senisest palju paremini  (innovatiivsemalt) kasutama peaks.
Tänavu üle 55nda eluaastapaku astunud poeet ja filosoof Hasso Krull  räägib sel puhul temaga maha peetud usutluses neist asjust nii:
https://kultuur.postimees.ee/6511827/jaagem-eurooplasteks-et-kusida-kes-on-eestlased

„Eestis on üks põhilisi küsimusi, misasi see Eesti riik üldse on ja milleks ta olemas on. On inimesi, kes arvavad, et Eesti riik on olemas selleks, et SKT hästi üles viia – et mingid inimesed saaks siis kõvasti pappi. Aga on ka neid, kes arvavad, et Eesti riik on olemas selleks, et hoida ja kaitsta midagi, mida ma nimetaks pärimuslikuks ökoloogiliseks koosluseks. See ongi mu meelest see päris Eesti – niihästi vana kui ka uus Eesti. Ta on see, mille pealt Eesti riigi idee on tekkinud. Kui pärimuslikku ökoloogilist kooslust enam ei ole, siis – ma olen Mikitaga täiesti nõus – pole sellel riiklusel mitte mingisugust mõtet.“
See Päris-Eesti kui  pärimuslik  ökoloogiline kooslus  kujundab läbi kogukondade  vahelise suhtluse elu meie asualal, andes midagi teha ka üleriigiliste asjatoimetuste korraldajatele  ja mitte vastupidi!  Koosluse kokkuhoidmist, ühiselutegevust soodustavate  ja välisele agressioonile vastu seisvate   asjatoimetuste korraldamise kogule. Põhimõtteliselt ikka sedasama teoks tegev, millest oma Politeia  ülesehituse põhimõtetes  kõneleb Platon.
Hasso Krull: „See, et oleme mingis paigas sündinud ja sündinud teatavatest esivanematest, ei pruugi tähendada, et hoiaksime sellest kümne küünega kinni ja ainult vastanduksime kõigele, mis on võõras….Põhiline on just mitte klammerduda millegi külge ainult selle pärast, et see on «oma».“
Ja järgmine Talgujate klubis  ja mulluseil Märdimetsa talguil kõnelduga kokku kõlamise koht: „Kui analüütiliselt ei saa, peab proovima poeetiliselt. Ja kui poeetilisest üksi on vähe, tuleb müütiline mõte appi võtta – et ta looks avarama ruumi. Müütilise materjali kaudu saab mõelda asjadest ja läbi tunda asju, mida tegelikult isegi intuitiivselt ise veel päriselt ei hooma. Saab teatud mõttes enda väikesest vaatepunktist loobuda ja minna teisele tasandile, kus need probleemid hakkavad ennast justkui ise mõtlema“.
Ja taas kokku kõlavalt meie foorsaitluse elik tulevikuaimduse/ihalusega: „Niivõrd ei pea isegi lootma, kuivõrd peab kujutlema – kujutluse jõud on hästi tähtis. Ja siis võivad asjad, mis iseenesest ei olegi praegu veel võimalikud, saada kunagi võimalikuks.“
Siia paneksin kolm punkti  emakeele kroonumeelse  käsitluse kriitilisele käsitusele, mille käivitajaks oli 25.veebruari „Plekktrumm“ https://etv2.err.ee/911612/plekktrumm-hasso-krull  
Järgmine klubiõhtul  jutuks tulnud teema  sai mu keelemängus pealkirjaks „Mitukeelsuse vabammeelsus“. Sellest aga juba KEELEMEELSUSKLUBI kajastuse II osas.

Valdo

Postituste arv : 514
Join date : 16/05/2009

Tagasi üles Go down

Tagasi üles


 
Permissions in this forum:
Sa ei saa vastata siinsetele teemadele