JUUNIKLUBI IMPROVISATSIOONIDEST

Vaata eelmist teemat Vaata järgmist teemat Go down

JUUNIKLUBI IMPROVISATSIOONIDEST

Postitamine  Valdo on Püh Juun 19, 2016 9:08 pm

Mis? Kus?  Talgujate  virtuaalklubi 36. kokkusaamine Skype´is
Millal?        14.juunil 2016  kell 21.00 – 23.00
Kes?             Ene, Agu, Juss, Jüri, Margus, Ülar ja Valdo
Millest?    https://www.online.ee/sharefile.php?shareid=aafb8824-45fc-46b2-9559-1e5ef19d104d

Juuniklubi  esimene tund  läks  kui lennates  improvisatsioonidele teemal  „Muusika  ja inimese  imetabased  sidemed“ (Kuula klubiõhtu salvestuse minuteid  2 kuni 65) .
Poole vähem pühendasime  seekord aega  teisele teemale „Kes see inimene säärane üleüldse  on ja kuhu viib ta tee?“ (minutid 65- 86).
Ja kolmas, eelmisest  kolmandiku jagu lühem  ajalõiguke  me eludest  sai kulutatud teemale „Talgujad selle suve augustisündmustel“  (salvestuse  minutid 86 -98).

1.MUUSIKA JA INIMESE IMETABASED SIDEMED
https://www.scribd.com/doc/314078167/IMPROVISATSIOONI-KUBERNEETIKAST
Minu järelsõnad  Pjotr Ototski  loengule „Muusikalise improvisatsiooni küberneetika“  olid sellised:
A. See loeng tugevdas veel rohkem mu  usku  sellesse, et muusika  on ammendamatu  „miski“, mis aitab meid jõuda meie eneseni.
B. Selle loengu vaim  kõlas kokku  meie  viimase aja  kolmikteemaga – enesemääratlus, eneseteadvustus, enesetunnetus
C. Selle loenguga  saime juurde veel ühe  nelja algelemendi vaate  -  alates mu ligi 40 aasta vanusest  luuletusest („siis alles vast saaksime vabaks - õhuks, tuleks ja veeks ja maaks“)   läbi Pereslegini  sfäärsete õhu, tule, vee ja maa mudelite ja   meie tänavuse Märdimetsa  talguloitsu  leidsin  äkki  Nuubia mehe  sõnad ja ettemängud, et igas trummis   (ka Jussi šamaanitrummis) peituvad  õhu, tule, vee ja maa hääled. Päris hämmastav tunne tuli peale, lugedes neid ridu  vaid loetud päevad PÄRAST  Jussi trummihelisid, mis meisse neid nelja väge loitsisid.
D. Nagu muusika, muusik ja tema pill – nõnda  saame olla ka  omas  mõttemängus. Mõelgem, mis on üks, teine ja kolmas meie  puhul! Ja kus see küberneetika ( elik tagasiside) meil  välja tuleb? Kes mängib millel ja mis kellel?
E. Ja lõpuks: Mille Pärast me  seda teeme?   -  Mis on meie Ees Märk?
Need on kaks ERINEVAT  küsimust. Me oleme  rääkinud  tagamõttest ja eesmärgist, pealisülesandest ja allhoovustest.  Pärast  seda loengut  tuli tahtmine veel  mõelda  ja arutada.
Takkajärgi on  nüüd huvitav  „kontrollida“, kas ja mis  neist  turgatustest  meie dialoogis  hargnevate  uute  mõttekäikude  ärgitajaks  sai.
Kui mina  sellest loengust referaadi tegin, siis  just nimelt sellepärast, et  sain uut kinnitust sellele, kuivõrd  „kokku kõlavad“ on ja  kuivõrd  sarnasest või isegi samast  alglättest sünnivad  improvisatsioonid  džässansamblis  ja  mõttetalgutel. Just  sellele erinevate  kunstide  hingelisele lähedusele  fokuseerumiseks   jätsin  P.Ototski loengu referaadi pealkirjast   välja  sõna „muusikalise“. Et peateemana  jääks  meie klubiõhtu  improvisatsioonides  kõlama  IMPROVISATSIOON. Et me improviseeriksime improvisatsiooni teemal.
Aga võta näpust!  Ettearvamatud on  improvisatsiooni teed!
Kui  Ene  alustas  meie kokkumänguõhtut  üleskutsega   jätkata  põnevate paralleelide väljatoomisega   pillimeeste  ja  mõttemängude „ansamblites“, siis Jussi kui professionaalse muusiku jaoks  oli P.Ototski  loeng eelkõige  toetuspind muusika erilisuse ja ainulaadsuse  väljatoomiseks.  Veidi ehk liialdades  võib Jussi kirglikke sõnavõtte  iseloomustada kui ülistuslaulu  muusikale . Muusika ei  valeta! Muusika mõjub  alati, igal juhul  ja igaühele õilistavalt!  Muusika  mõjub otseselt ja vahetult mõttemaailmale, ilmapildile, paneb resoneerima  jne jms.  
Polnuks  meie ansamblis  olnud  Agut, siis  ehk kujunenukski   esimene osa  klubiõhtust  valdavalt Jussi sooloks  muusika imetabasusest ( vt lõpulause A)
Aga  tänu Agule, kel  ju ka  pillimänguga varasest noorusest  saadik isiklik  tihe suhe olemas,  tuli  meie mõttemängu sisse   ka   see teema, mis kirjas   lõpulauses B.
Nagu Agule iseloomulik,  kandis  ta  meie, talgujate , enesemääratluse-eneseteadvustuse-enesetunnetuse  küsimuse ette  äärmuslikult teravdatud  kujus: Mille poolest erinevad  oma  maailmanägemist  ülimaks  pidajad, oma valdkonda, oma  lähenemist  ülistavad  tõekuulutajad  fanaatilistest  ideoloogidest, kasvõi näiteks  tulihingelistest  kommunistidest?  Ei näinud Agu  põhimõttelist  erinevust  Jussi  väites, et muusika ei valeta   ja tudengipõlves kuuldud  kuulutusel, et  Marxi õpetus on võitmatu, sest ta  on ainuõige.
Jüri  kirjeldas sellise hoiaku  pehmemaid, kuid tavaelus   väga laialt aset leidvaid  avaldumisi -  kasvõi ülikooli õppejõudude  hulgas levinud  oma seisukoha, lähenemise  ületähtsustamist: Kui mina   seisan  nt kvalitatiivsete uurimuste  eest, siis  hoidku  kvantitatiivseid uurimusi  kaitsvad  tudengid alt. Ja vastupidi.
Lõpulausega D  ( muusika, muusiku ja tema instrumendi  suhetest) seostub minu meelest  see  lõik meie  mõttevahetusest,  mis algas Jussi ja Ene  arusaamade  klaarimisest, mida üks või teine  mõtleb, eristades  suhtlemist ja kommunikatsiooni. Lähtepunktis  olid nad  väärtushinnanguliselt  lausa vastaspositsioonidel: Jussi jaoks  hõlmab  suhtlemine  inimeste vaheliste  „näost näkku“ vahetute  otsesuhete  täit spektrit kogu selle rikkuses, kommunikatsioon aga vaid  tekstipõhist  infovahetust. Ene  „algseisu“  võiks iseloomustada nii:  Kui  suhtlemise „alla“ mahub  mistahes kvaliteediga  „jutt“, sh ka igasugune tühi loba ja jama, siis  kommunikatsiooniks saab  lugeda vaid  sisulist tähendust omava  info  vahetust.  Seega  oli algselt tegemist  olukorraga, kus  erinevatelt alustelt lähenedes,  vahetasid  suhtlus ja kommunikatsioon  oma kohti  „hea ja halva  kaalukaussidel“.  Oma ühetähenduslikkusega  muutus kommunikatsioon  selliseks mõisteks, mis  kirjeldab  infovahetust nii inimeste, inimese ja masina ning  masinate vahel. Jussi  inimlikku rikkust  väärtustav  vahetu, otsene suhtlemine …. viskab  aga instrumentaalmuusika  tema enda antud  ja kaitstud  suhtlemise  sfäärist välja!  Pilli elik instrumendi  kaasatus  teeb  inimeste vahel aset leidvad transaktsioonid  vahendatuiks! Vahendatuiks  kas  õõnsa puutüve, trummi, vilepilli, mandoliini, klaveri, oreli  või  süntesaatori (digitaalsignaalprotsessori)  või  mistahes muud nime kandva  masina (arvuti) poolt.  Ja tänapäeva kultuurikeskkonnas   ei saa vist  enam teha  järsku eristust  naturaalsetelt  pillidelt  elektroonilistele. Pigem on tegemist  sujuva üleminekuga  ühtedelt teistele, nt astudes  saalis   oma naturaalse pilliga mikrofoni ette, monteerides  võimenduse pilli külge,  mängides  arvutisse otse oma sõbrale teispool maakera jne  jmt.
Mida siis peale hakata?  Üritada seista muusika  puhtuse  ja  ainulaadsuse eest?  Või  vaadata muusikat kui  üht kunsti, kui  üht   üha  enam  üksteisega läbipõimuvaist  inimese enese „läbikatsumise“, enese tunnetamise  ning  üksteisega  ja suure  loodusega  kokku kõlastamise  vahendeist?  
Ehk võiks järgmisel, suvevaheaja järgsel   klubiõhtul  jätkata  improvisatsioone  neil teemadel, sh ka  neid „punkte“ ette võttes, mis  juuniklubis  üldse puudutamata  jäid?
Kuidas klubiõhtu edasi sujus, sellest loe Scribdis:
https://www.scribd.com/doc/316146131/JUUNIKLUBI-IMPROVISATSIOONIDEST

Valdo

Postituste arv : 484
Join date : 16/05/2009

Vaata kasutaja profiili

Tagasi üles Go down

Ettepanek Jussile kõnelda veel muusikast, teistmoodi vaatenurgast.

Postitamine  agu on Esm Juun 20, 2016 4:08 pm

Mind on mitu korda  intrigeerinud muusikaprofessori Jussi arutlused muusikast. Tekitanud nõutust.
Ma ise pean ennast "Harju keskmisel" taseme musikaalseks. Ma olen läbinud õhtumuusikakooli 5-aastase kursuse 4 aastaga gitarri klassis, teeninud ühe aasta muusikaga seoses leiba. Olen tegelenud süvitsi muusikalise akustikaga, ehitanud mitmesuguseid pille jne. Pidanud vastavaid ettekandeis ja kirjutanud artikleid.

Ma võiks "minu enda teest 0-st kuni Harju keskmiseni" seletada pikalt, milliseid etappe ma sellel teel olen kogenud, mäletan ja kuidas.  
Samas ma ei oska eriti midagi  kõnelda Jussi kombel oma viimase aja muusikalistest elamustest, heal juhul ainult:  meeldis/ei meeldinud.

Mulle oleks põnev kuulda Jussi mälestusi tema arenguteest muusikas,  esimestest kokkupuudetest, edusammudest jne enne kui jõudis professori kvaliteedini. Või oli see arengutee nii sujuv, et mingeid järke või astmeid ei olegi meelde jäänud? (Nagu Valdo ei suuda meenutada, kuidas ta lugema õppis. Nagu oleks mõistnud luged sündimisest saadik.)

agu

Postituste arv : 363
Join date : 16/05/2009
Asukoht : Tartu

Vaata kasutaja profiili

Tagasi üles Go down

Vaata eelmist teemat Vaata järgmist teemat Tagasi üles


 
Permissions in this forum:
Sa ei saa vastata siinsetele teemadele