Talgujate talveklubist ja mükorisaalsest assotsiatsioonist

Vaata eelmist teemat Vaata järgmist teemat Go down

Talgujate talveklubist ja mükorisaalsest assotsiatsioonist

Postitamine  Valdo on Nelj Dets 18, 2014 9:18 pm

Talgujate novembriklubist 2014 hakatakse kunagi rääkima kui ühe isevärki „formaadi“ algusest. See formaat hakkas pihta ühe klubiõhtu pealtnäha kaootiliste mõttesähvatuste elik seitsmeteistkümne sügisese „hetke“ kirjasõnas fikseerimisest Google docsis ja üleskutsest hakata neid „hetki“ laiemalt ja/või sügavamalt avama. Kas, kes ja kuidas seda üleskutset järgis, sellest tahan juttu teha eraldi kirjatükis. Siinkohal aga tahaksin tähelepanemise keskmesse tõsta selle formaadi eripära, mis mulle „pärale jõudis“ Sirbist Valdur Mikita „Mikroetnose“ http://www.sirp.ee/s1-artiklid/c7-kirjandus/mikroetnos/ viimast lõiku lugedes, mis kannab pealkirja „Missioon „Mükoriisa““.
Eks ole ju selle meie vastse formaadi omapäraks mükoriisale omane mutualism. Nii nagu mükoriisa kujutab endast sümbioosi kõrgemate taimede ja seente vahel, seeneniidistiku tungimist suurte taimede juurestike manu (sisse või pinnale), et teostada oma suure partneriga vastastikku kasulikku ainevahetust, nii on ka meie klubiõhtul hargnenud „mõtteniidistikul“ mõte tungida edasi suurte „kultuuripuude“ juurestiku harudeni ja kandes neisse mitmesuguseid mikroelemente, saada ise vastu vaid suurtele kultuuridele jõukohase orgaanilise sünteesi produkte.
Kui kolm aastat tagasi jõudis talgujate mõttevälja ja hakkas seal üsna hästi idanema risoomi kujund, siis tänu Mikita „Mikroetnosele“ hakkas selginema arusaam, mida me nende suurte kultuuridega õigupoolest teeme. Ja et me pole mingid suurtel kultuuridel parasiteerijad, vaid nende elutähtsad partnerid.
Selle positiivse laengu saanuna jõudsin kena allikani mükoriisa kohta: http://mycorrhizas.info/ , kus sattusin mõisteni Mükorisaalsed assotsiatsioonid ( Mycorrhizal Associations). Tundsin kohe, et see „assotsiatsioonilisus“ iseloomustab meie klubis toimuvat koguni kahes mõttes: Tõepoolest, need meie klubi turgatused tekitavad minus ja küllap meis kõigis vahetpidamata assotsiatsioone kui mõtteseoseid „suures elumängus“ läbielatuga, kogetuga, tarkadest tekstidest loetuga. Aga teisalt, Mikita mõistes, on tegemist lausa materiaalsete kultuurikandjate vaheliste assotsiatsioonidega kui mutuaalsete partnerite ühendustega, võrgustikega. Ja see on vastastikku kasulik „ainevahetus“ justkui „tõepoolest suure“, st maa peal silmaga nähtavate puuhiiglaste ja teisalt justkui „imepisikeste“, vaevumärgatavate seenekeste niidikeste vahel. Ometi on lausa 90 protsendi nende suurte eluvõimelisus määratud just sellega, et nad on moodustanud liidu nende imepisikeste, kuid kõikjale maakamara alla küünituvate seenekestega.
Kõige eelöeldu valguses sai kinnitust tahtmine jätkata novembriklubis alustatud katset kenasti käima saada talgujate arenguruumi AVARdamine.
Niisiis, 9.detsembri talgujate Vaba Mõtte Virtuaalklubis sünnitas „ grupp seltsimehi“ kooseisus
Mati, Juss, Valdo, Agu, Viktoria, Margus, Edgar, Marko järjekordse kimbu mõtteniidikesi, mis vajavad mükorisaalset assotsieerimist.
Toon nad, nagu eelmiselgi korral, teie ette nende ilmumise järjekorras ja nummerdatult (sulgudes olev number ütleb, et see loend jätkab esimest, 17 hetkest koosnenut).
Igat mõtteniidikest olen alljärgnevas üritanud avada kas märksõna või teemat sõnastades. Ka mõtte väljaütleja ütlen välja. Sest ilmselt on just temal selle väljaütlemise taga midagi, millele mükorisaalseid assotsiatsioone luua annab. Pole ma ka suutnud loobuda kiusatusest nii mõnegi niidikese juurde juba kohe omapoolseid assotsiatsioone lisada.
Nagu eelmine kord, nii ka nüüd loodan, et igaüks meist nende punktide hulgast enesele mõnegi südamelähedase leiab ja neid avardama, süvendama, laiendama, täiendama hakkab, kas siis otse Google docsis või meie foorumis, oma blogis, Scribdis, e-postis või mujal, andes aga sellest vastavate linkide lisamisega märku käesolevas Google docsi dokumendis.
Mulle paistab siit välja kujunevat üks väga tulevikuhõnguline isearenev enesearengu protsess. Mittelineaarne. Üleminekuline Mõtlemiselt 2.0 Mõtlemisele3.0. Väärtusruumikujunduslik. Ja mis kõik veel.
Aga kas kujuneb, see oleneb meist endist.
https://www.scribd.com/doc/250466557/AVAR-aiva-avardumas
Siit näeb kirjalikke ülestähendusi neist tonditosinast turgatusest, mida 9.detsembri klubiõhtul skaibitsi kõneldes avaldasime.
Ja siin see link neile, kes dokumendiga Google docsis edasi toimetada soovivad
https://docs.google.com/document/d/1BXkj1NkpGK7B4kSJFfvWiwE75VNXiM2nVBvzfegx3dw/edit?usp=sharing

Valdo

Postituste arv : 482
Join date : 16/05/2009

Vaata kasutaja profiili

Tagasi üles Go down

TARKUSE TÄRKAMISEST JA TARGAKS TEGEMISEST

Postitamine  Valdo on Kolm Dets 24, 2014 8:41 pm


Targaks ei sünnita. Targaks saadakse. Aga kas tarkus tärkab inimeses ise või on võimalik inimest targaks teha? Selle küsimuse on püstitanud tänavu veebruaris Slideshare´i ülesriputatud presentatsioonis noor, 20.veebruaril alles 38 aastaseks saav Moskva Skolkovo juhtimiskooli professor Pavel Luksha http://www.slideshare.net/PavelLuksha/ss-31452255
Meenutan, et sama mees on ka Global Education Futures Forum (GEFF) projekti autor, millesse talgujadki veidi „sisse tõmmatud“ on (Vt. http://talgujad.forum.co.ee/t435-talgujad-hariduse-globaalse-tuleviku-ettemotluses )
Pavel Luksha on sellele targaks saamise küsimusele vastuseid otsinud nii lääne kui idamaa kultuuridest. Ja nii imelik, kui see ka ei tundu, on seekord just lääne ülitehnologiseeritud tsivilisatsioonis valitsevaks arvamus, et tõeliselt sisemiselt küpseks ja eriti veel valgustatud guruks, „mudretsiks“ (мудрец on midagi võrdlematult targemat kui lihtsalt умный человек) saadakse nö „isetärkamise“ või „isekasvamise“ teel.
Siin ei ole aga midagi nii väga imeks panna, sest lääne haridussüsteem pole teps mitte inimesekeskne, inimese potentsiaali avamisele orienteeritud. Lääne haridussüsteemid, mida Pavel Luksha tähistab märksõnaga „Haridus 1“, on ülimalt utilitaarsed ja funktsioneerivad kui sotsiaalsed masinad, muutmaks „inimtoorikuid“ täisväärtuslikeks „inimmehhanismideks“, mis oleksid võimelised efektiivselt täitma oma ülesandeid ühiskondlikus tööjaotuses. Elukestva õppe eksisteeriv mudel on orienteeritud sellele, et hoida „kompetentse aktuaalselt tarvilikul tasemel“, st et viia läbi nende inimmehhanismide jooksvat remonti ja moderniseerimist.
Tõsi küll, kaasaja nõuetele vastavad kompetentsid on oluliselt erinevad sellest, mida praeguses haridussüsteemis vana inertsiga edasi treitakse. Tänane haridussüsteem on veel kaugel selliste inimmasinate tootmisest, milledel (just milledel!) oleksid olemas need XXI sajandi mõõdupuudele vastavad kompetentsid ( Vt. Future Word Skills 2020 http://www.urv.cat/media/upload/arxius/CAE/oprofessional/future_work_skills_2020.pdf )
Seda Phoenixi ülikooli tuleviku-uuringute instituudi töögrupi 2011.aasta üllitist analüüsisime päris põhjalikult sama aasta sügisel TSKA meistriklassis https://www.scribd.com/doc/131279876/MEISTRIKLASSI-MARKSONAD
Nüüd, ligi neli aasta hiljem, peaks nende kümne oskuse omandanuist rääkima kui tänapäeva mistahes professionaalse tegevuse „põhivõtete“ valdajaist. Umbes samas tähenduses räägib Jussi muusikatudengist poeg oma lõputöös tšellol – tema instrumendil - mängimise põhivõtetest. Tšellomängimise põhivõtteid muidugi muusikakoolides spetsiaalselt õpetatakse. Selleks et need omandada, tuleb palju harjutada. Aga professionaalse tegevuse ülalviidatud töös väljatoodud „põhivõtted“ arvab tänapäeva lääne haridussüsteem valdavalt „isetärkavate“ hulka kuuluvaiks. Sest kus on kasvõi meie armsal Eestimaal säärased koolid, kus käib näiteks virtuaalse koostöö õpetamine? Või kus on säärane õppeaine nagu transdistsiplinaarsus? Aga meil äsja vaatluse all olnud disainmõtlemine? Kas see on kusagil juba baashariduslike oskuste hulka arvatud ? Kaugel sellest. Harimine käib ikka põhiliselt samu distsipliine pidi nagu meil kõigil kümme, kakskümmend, kolmkümmend, nelikümmend, viiskümmend aastat tagasi. Ikka teatud „ainemahu läbimise“ ja kindlaksmääratud arvu ainepunktide kogumise eest antakse diplom, mis vastava hariduskonveieri läbimist kinnitab.
Olen vahel kohtunud oma endiste kolleegidega, kellest veerand sajandit tagasi sai lahku mindud. Päris paljud neist teevad ülikoolis väikest viisi õppetööd edasi, „ vana rasva pealt ja minimaalse jõukuluga“, nagu nad ise tunnistavad.
Muidugi on säärane haridus ajast ja arust. „Ajast“ selles mõttes, et ta ei arvesta vahepeal aset leidnud infoplahvatust ja - tehnoloogilist revolutsiooni. „Arust“ aga selles mõttes, et inimese potentsiaal, selle avamine on standardiseerimise tuhinas täiesti tahaplaanile tõrjutud. Ja seda kahes plaanis: nii õpilaste potentsiaal kui õpetajate potentsiaal, nii nooruse nutikus kui vanaduse tarkus.
Pavel Luksha toob oma presentatsioonis lagedale lääne tsivilisatsioonis tähelepanuta jäetud idamaised pedagoogilised praktikad, kus elukestvale haridusele on hoopis teistmoodi lähenetud. Lapsepõlve ja noorust, täisiga ja vanaduspõlve vaadeldakse kui kvalitatiivselt üksteisest erinevaid staadiumeid.
P.Luksha eelistab esitatud mitmekesisest traditsiooniliste praktikate valikust välja tuua kolmestaadiumilise variandi, mille ta tähistab kui „Haridus 1-2-3“. Esimene staadium, mis kestab 20-25 eluaastani, kujutab endast sotsiaalselt täiskasvanuks saamise etappi. Teises staadiumis – 40-50ndaks eluaastaks saavutab (peaks või võiks saavutada) inimene sisemise küpsuse. Valgustatud küpsuseni jõudmiseks kulub aga veel paarkümmend aastat - selline seisund ei ole saavutatav enne 60ndat- 70ndat eluaastat.
Tuletan meelde, et neid staadiumeid välja joonistades ei pea Luksha antud juhul silmas mitte inimese „isekasvamist“, vaid spetsiaalselt korraldatud terviklikku haridussüsteemi, kus eelmised staadiumid valmistavad ette üleminekuid järgmistele ja mille loomisel võetakse õppust vanadest hindude, juutide jt vanade kultuurrahvaste praktikatest, aga kasutatakse ära ka kaasaja pakutavaid tehnilisi vahendeid.
Iidsetest inimese täiuslikkuseni (pühaduseni, äratatuseni, valgustatuseni) arendamise praktikatest näib P.Lukshale tema kolmestaadiumilise Hariduse 1-2-3 curriculumi idee väljapakkumisel kõige enam sümpatiseerivat Manu seadusteraamatule (Manusmriti) tuginev veedaõpetus , mille loomise aja indoloogid paigutavad ajavahemikku kakssada aastat enne Kristust kuni kakssada aastat peale Kristuse sündi.
Muidugi on mulle, kui „liiga kõrge“ vanuse tõttu juba ammu ( ülikoolist „mahakandmise“ eaks oli ju 65 aastat) nõutava sotsiaalse adaptiivsuse ja majandusliku produktiivsuse kaotanud isikule sümpaatne, kui keegi noorema põlvkonna esindajaist oskab vanaduses taas leida selliseid ühiskondlikku tähtsust omavaid väärtusi, milleni nooremad põhimõtteliselt ei küündi.
Ega see meie tehnoühiskonnas nii väga mõistetav asi olegi: olles ligi kümme aastat Ettevõtluse Arendamise Sihtasutuse mentoriks sattus mu kolleegide hulka nii mõnigi kahekümnendates eluaastates „lapsmentor“. Eks talle hakkas siis, kui ta ise veel algaja ettevõtjana mentori käe all oma verinoort ettevõtet juhtis, mentori positsioon sedavõrd meeldima, et tuli kange isu seda vanema ja targema rolli proovida. Ega siin ju midagi erilist ole! Eakaaslastest on ju nii mõnigi nõunikuna riigi valitsejatele tarka nõu andmas! Mis see ühe väikese ettevõtte juhile mentoriks olemine selle kõrval ära ei ole!
Mis mulle Pavel Luksha LLL (Lifelong Learning) kontseptsiooni juures veel meeldib? Tema idee ei kujuta enesest midagi sellist, mida peaks totaalselt - suuremastaabiliselt ja üldkohustuslikult hakkama ülalt alla kehtestama. Iseareneva haridusparadigma (NB! Развивающаяся парадигма образования ) raamides näeb P.Luksha selles idees ühte võimalikku trajektoori või arenguliini. See ei pea seal kohustuslikult olema, aga autori meelest oleks tähtis, et ta sellesse paradigmasse ilmuks.
Selline hoiak tuli mulle väga tuttav ette meie oma, talgujate praktikast: Täpselt samamoodi võimaliku ja tähtsana, mitte aga sunduslikuna käsitleb Agu oma kontseptsioonis üht võimalikku mõtlemistegusat silmast silma suhtlusel toimivat Dunbar-Voloviku ruumi, mis väga sarnaselt Luksha Haridus 1-2-3-kontseptsiooniga eksisteerib justkui omaette , „naturaalsete inimeste maailmas“, on aga samas omapärasel moel ühenduses tehnoloogilise Megamasina maailmaga. Inimesel on valida, millisesse neist maailmadest ta oma kodu ehitab. Eks ju ka Luksha inimesel ole valida: Kas „käia ära“ idamaistele traditsioonidele rajatud Valgustatuks saamise koolis ja võtta seejärel sisse kõrgeim positsioon Megamasina maailmas. Või olla inimene inimeste keskel, rännates aegajalt ka teistesse maailmadesse.




Valdo

Postituste arv : 482
Join date : 16/05/2009

Vaata kasutaja profiili

Tagasi üles Go down

Vaata eelmist teemat Vaata järgmist teemat Tagasi üles


 
Permissions in this forum:
Sa ei saa vastata siinsetele teemadele