KOLMANDA KLUBIÕHTU KUULDEKUJUTLUSTEST

Vaata eelmist teemat Vaata järgmist teemat Go down

KOLMANDA KLUBIÕHTU KUULDEKUJUTLUSTEST

Postitamine  Valdo on Teis Aug 20, 2013 11:11 pm


Talgujate lõikuskuu virtuaalklubi eel sündinud essees „Muusikast ja kuuldekujutlusest“ sidus Juss mõtteväljas toimuvad põrgatused tundevälja sähvatustega. Sellega keeras Juss meie ette täiesti uudse vaatenurga sellele , mida postmodenismi suurkuju G.Deleuze on nimetanud mõttevälja sugestiivseteks märkideks.
Mulle tundub (NB! Just nimelt eesti moodi tundub, mitte ei näi), et ka minu esseekesed võisid lugejais mingeid tundevälja punkte puudutades väikesi „sähvatusi“ tekitada. Seda oli märgata just „Tundma õppimise “esseekese puhul. Sellest kirjutas oma meilis Endrik. Jüri kujutluses toimub liikumine tundmiselt õppimisele. Agu aga märkis, et ta loeb praegu Saksa noore biosemiootiku raamatut „Me kõik tunneme“ ja et sellest võib välja lugeda, et ALGUSES OLI TUNDMINE (mitte SÕNA). Ometi oleme me siin läänes sajandeid olnud kasvatatud selles vaimus, et ALGUSES OLI SÕNA.
Mul tuli suur tahtmine siinkohas kirja panna järgmine ALGUSES OLEMISE rida:
RÜTM-TUNDMINE-EMOTSIOON- SÕNA
Neid erinevaid piibellikke lauseid on välja öelnud vastavalt Saksa XIX sajandi klaverivirtuoos, XXI sajandi biosemiootik, XX sajandi Leedu psühholoog ja I sajandi evangelist.

Hans Guido von Bülow ( 1830 - 1894): Im Anfang war der Rhytmus - Alguses oli rütm.
Selle „tähendamissõna“ tõi talgujate (õigemini eeltalgujate) mõttevälja Juss oma aspirandiaastail 1972 -1975. Ma ei mäleta, millal see täpselt oli. Millalgi siis, kui käis uurimismetoodika väljatöötamine. Seega „umbes täpselt“ nelikümmend aastat tagasi. Miks see lause mulle toona eriti hinge läks, s.t. tänases sõnastuses „tundeväljas sähvatas“? Olin tollal oma loodusfilosoofilistes mõtisklustes jõudnud ka ise selle adumiseni, kui tähtsat rolli elu „saamisel ja jäämisel“ mängib rütm, elupulss (Lebenspulse), nagu von Bülow seda iseloomustas.

Andreas Weber (1967):. Alles fühlt. Mensch, Natur und die Revolution der Lebenswissenschaften. Berlin: Berlin Verlag 2007 („Kõik tunneb. Inimene, loodus ja eluteaduste revolutsioon“). Eesti keelde tõlkija on raamatu pealkirjastanud „Kõik me tunneme“, haarates isikulist asesõna kasutades „meie“ hulka kogu eluslooduse, kõik „elusolendid“.
Vytis Viljunas (1944 – 2011): Alguses oli emotsioon! 1974
Seda lauset seitsmekümnendate aastate nõukogude riigis avaldatud teadusliku monograafia avalausena lugeda oli ise üks suur emotsionaalne „sähvatus“!
Vt ka http://io9.com/5937356/prominent-scientists-sign-declaration-that-animals-have-conscious-awareness-just-like-us
Apostel Johannes (u. 6 -100): Johannese Evangeelium - Alguses oli sõna
"Alguses oli Sõna, ja Sõna oli Jumala juures, ja Sõna oli Jumal. Seesama oli alguses Jumala juures. Kõik on tekkinud tema läbi" (Johannese 1:1-3)
Logos võib tähendada sõna, lauset, väidet, argumenti, arutlust, kõnet, juttu, väljendust, mõistet, määratlust, selgitust või põhjust, seadust või reeglit, loendatud arvu või määra või mõõtu, suhet ehk relatsiooni, aru või mõtlemist, mõistust jms. Juba vanakreeka filosoofias võis sõna logos omandada neist paljudest tähendustest erinevaid või siis mitmeid samaaegselt. Filosoofilistes tekstides jäetakse see tihti tõlkimata. (Vikipeedia).
Kui me ütleme, et alguses oli sõna, tõlkides selliselt kreeka sõna „logos“, siis mida me ütleme?

Pärast sellise natuurfilosoofilise rea konstrueerimist tuleks kirjandusliku parabooli reegleid järgides teha üks kena tagasipööre algusse ja küsida eneselt: Aga mis oli sul selle rea ehitamise alguses? Kas siiski mitte sõnad, sõnad, SÕNA?
Vaat selline on üks tähendamissõna (Притча, Gleichtnis, παραβολή) mis tuli välja kolmanda klubiõhtu kuuldekujutlustest. Tuli veel teisi gi. Aga need tahan teieni tuua eraldi sõnumitena. Olen nimelt jõudnud selle äratundmisele, et praeguses elutempos pole ilus paisata ühisesse mõttevälja korraga palju mõttepallikesi. Isegi õpetlikud videoklipid ei tohi tarkade didaktikute uurimuste põhjal kesta üle viie minuti! Olgu siis nüüdsest vaid üks lugu korraga!

Valdo

Postituste arv : 485
Join date : 16/05/2009

Vaata kasutaja profiili

Tagasi üles Go down

Klubiõhtu reflekteeris refleksiooni

Postitamine  Valdo on Püh Aug 25, 2013 11:03 pm

Kui ma seni olen oma pikemaid kirjatükke lugema ärgitamiseks riputanud foorumis üles nende esimese otsa, siis seekord andsin järele kiusatusele teha „tagurpidi“ .
Pikem jutt on taas kättesaadav Scribdis: http://www.scribd.com/doc/161877878/REFLEKSIOON-RUUDUS
See on järjekordne osake Talgujate klubi kollektsioonis, kus tänaseks päevaks on koos juba 14 „nimetust“: http://www.scribd.com/collections/4278566/Talgujate-Klubi
Ka Jussi essee panin nende materjalide hulka koos pisikese selgitusega.
Komplekt Viktoria õhutusel sündinud esseekesi õppimisest http://www.scribd.com/collections/4303973/Esseed-oppimisest
moodustavad kindlasti ka klubiõhtute juurde kuuluva buketi.
Nüüd aga lubatud lõpuots eelmise klubiõhtu teise osa kommentaariumist:
„Kui mõelda, mille poolest meie uus tagasipöördumine refleksiooni teema juurde võiks erineda neist varasematest, siis ehk kõlbaks just klubis pöörata senine vaatenurk pea peale. Eelmises refleksioonile pühendatud seminaris (21.okt.2009) ja sellega seotud kirjatükkides domineerisid küsimused: Mis see refleksioon on? Kuidas seda on kirjeldatud? Milleks seda kasutatakse? Vt. http://talgujad.forum.co.ee/t141-refleksioon

Mitte küll järgmiseks seminariks ( mis ju üks tõsine sündmus peaks olema), kuid mõneks järgmiseks klubiks paneksin meelega püsti „tagurpidi“ küsimused: MIDA REFLEKSIOON TEEB? (Kas analüüsib? Mida? Või keda? Situatsioone? Ühiskogemust? Kas ainult analüüsib? Kas ka prospektiivne refleksioon? Jne), KUIDAS REFLEKSIOON MEIEGA SEDA KÕIKE TEEB? (Üksikult, rühmiti, hulgakaupa , kõikihaaravalt?), MILLEKS SEE KÕIK HEA ON? ( Milleks seda vaja on? Kas ilma ei saaks? Üks päev korraga?)
Põhjenduseks sellise vaateviisi pakkumisele on mu isiklik tundeväljaline/kõikmeelne kujutlus mängust kui millestki palju suuremast kui ma ise, suuremast kui me kõik kokku. Mäng kui miski, millesse me sünnime, mis meid endasse haarab, milles me „paadimeestena“ sees oleme. Kui nii, siis on ju ka Refleksioon see, mis meid “analüüsib“ ja „sünteesib“, vahel „haarab“ meid täiega kaasa, vahel vaid osaliselt ja veidikeseks. Eks ka sellest sõltuvalt, kui palju meid refleksiivsusega õnnistatud on või mil määral ja mille suhtes oleme „pimedusega löödud“ ( meenutagem N.Luhmanni pimetäppi). Mida saaksimegi peegeldada, olemata sees SUURES REFLEKSIOONIS?“


Valdo

Postituste arv : 485
Join date : 16/05/2009

Vaata kasutaja profiili

Tagasi üles Go down

Vaata eelmist teemat Vaata järgmist teemat Tagasi üles


 
Permissions in this forum:
Sa ei saa vastata siinsetele teemadele