MÕISTE, KONTSEPT JA SÜNDMUS

Vaata eelmist teemat Vaata järgmist teemat Go down

MÕISTE, KONTSEPT JA SÜNDMUS

Postitamine  Valdo on Teis Okt 23, 2012 6:37 pm


Tänu Sergei Norkini „torkimisele“ septembri viimasel dekadnikul tekkis tahtmine veelkord mõtiskleda sõna „sündmus“ mõtte üle. Sellega seoses sattusin teemakohaseid artikleid otsides hoopiski sõnadepaarile „mõiste“ ja „kontsept“. Oleme neid „mõisteid“ talgujate ringis eraldi seisvalt mitmel korral käsitlenud. Eriti kuumad diskussioonid on sündinud seoses mängu mõistega.Vastasseisud on tekkinud sellelt pinnalt, et üks pool on teiselt nõudnud selgelt piiritletud vastust, mida teine pool mõistab mängu all. Olles ise selle „teise poole“ hulgas, olen olnud tõsistes raskustes veenmaks vastaspoolt, et MÄNGU klassikaliselt täpse määratluse tagaajamine saab anda elusa mängu olemuse „haaramise“ asemel vaid selle laiba kirjelduse. Nüüd, lugedes N. Voronina artiklit „“Sündmuse“ kontsept M.Mamardašvilil ja J. Deleuze´il“ http://www.phil63.ru/kontsept-sobytiya-u-m-mamardashvili-i-zh-deleza
leidsin koha, kus autor väga ilusti toob välja mõistemääratlusliku lähenemise elutuse võrreldes kontseptilisega.
SÜNDMUS
- pole olemine, vaid kestus,
-pole väljaspool vaatlejat, see toimub läbi meie ja meiega,
-talle on omane jääkvõimsus ja versioonide piiramatus,
-ta on lõpetamatu kuni toimuvad selle interpretatsioonid,
-temas teostub puhta vorm-plaani ja empiiriliselt toimunu seos,
-on seotud aktualiseerimise (amplifikatsiooni) ja kehastumisega,
-see on konkreetne olemus, talle on omane INDIVIDUATSIOON ja „haaramine“,
-on kausaalselt sõltumatu,
-talle on omane mitteaeg, surnud aeg, vahe(между время)aeg,
-temas subjekt muutub teistsuguseks,
-on olulisuse (olemuslikkuse) kinkimine,
- avab olemise võimalused kõigele, mis võib juhtuda,
-on haruldane, nagu algne stseen Freudil või „haruldane sündmus“ teoloogias,
-talle on omane ennustamatus, ilmumise juhuslikkus ja kordumine,
-on seotud semantilise välja terava ja ootamatu nihkumisega,
sündmuslik aeg on plahvatusliku iseloomuga.


Tuues kohe artikli alguses ülaltoodud valimiku erinevate autorite poolt mõistet „sündmus“ avavatest „sõnaseletustest“, võtab Voronina tulemuse kokku järgnevalt: „See kirjeldus hõlmab üldist nihet ontoloogia formeeruval eeldusteväljal. Kuid selle žanri piiratus lükkab kõrvale üldise ja kirjeldab mõiste „sündmus“ erinevaid momente. „Sündmus“ paistab ühe ekstravagantse refleksiooniobjektina… kuid varju jääb … küsimus sellest, mis initsieerib „sündmuse“ kontseptualiseerumist…
Siin pakubki Voronina alternatiivi - vaadelda sündmust kui kontsepti, aga mitte kui mõistet. Sel juhul me peame loobuma mingi objekti kirjeldamisest, millel on omadused, loobuma tema „tunnuste“ objektiveerimisest ja peame jätma selle sukeldunuks autorite mõtte konteksti, nende „elava teadmise“ ja kõne konteksti. Sellisel lähenemisel ei saa sündmus muutuda millekski üldteadusliku mõiste sarnaseks, mis on lahti rebitud õpetustest ja nende toimivatest eeldustest. Kuna need eeldused jätkavad toimimist praegu (lugeja võiks kella vaadata, et millal tal see „praegu“ praegu on :-) ) neid ei saa täielikult eksplitseerida, see oleks nende refleksiivne paigalesundimine. Sündmuse mõtte haaramine ei nõua abstraheerimist ja üldistamist, vaid nõuab meetodit, mis võimaldaks aktualiseerida selle kontsepti mõtte erinevaid aspekte, vastates küsimustele. Kes esitab neid küsimusi ja kes neile vastab? Küsimus võib olla mõistetav kui problemaatilise väljatoomine, selle väljatoomine, mis on mõtte seesmiseks liikumapanevaks „põhjuseks“ - nii autori mõtte kui ka tema „vestluskaaslase“ mõtte. Seejuures on tähtis –nagu ütles Mamardašvili – „hoida mõtlejat elus“, mis nähtavasti tähendab, et talle tuleb anda sõna küsimiseks ja vastamiseks.



Valdo

Postituste arv : 485
Join date : 16/05/2009

Vaata kasutaja profiili

Tagasi üles Go down

mõiste ja kontsepti erinevus

Postitamine  Jüri Ginter on Püh Nov 04, 2012 11:11 pm

Ei saanud aru. Milles on kontsepti ja mõiste erinevus? kui me ei pea kokku leppima mõistetes, siis võib ju kontsept ollagi mõiste või vastupidi.

Parimat

Jüri

Jüri Ginter

Postituste arv : 288
Join date : 20/05/2009

Vaata kasutaja profiili

Tagasi üles Go down

Re: Kontsepti ja mõiste erinevus

Postitamine  Valdo on Laup Nov 10, 2012 6:50 pm


Kui Voronina artikkel läbi lugeda, peaks saama aru, et leppides enne kokku nt sündmuse nö üldteaduslikus mõistes ei tule midagi välja Deleuze ja Mamardašvili kontseptide võrdlemisest. Seda on, kui ma õigesti teda mõistan, tahtnud Voronina öelda, kutsudes süvenema nende kahe suurmehe mõttemaailma.

Valdo

Postituste arv : 485
Join date : 16/05/2009

Vaata kasutaja profiili

Tagasi üles Go down

ettepanek seminariks

Postitamine  Jüri Ginter on Püh Nov 11, 2012 2:40 pm

Tere

Tunnistan ausalt, et ma ei saanud sellest soovitatud artiklist aru. Ehk teeksime mõiste ja kontsepti teemal eraldi seminari. Kuna mina ei saa aru, siis loodan, et keegi teine valmistab ette ja aitab aru saada.

Parimat

Jüri

Jüri Ginter

Postituste arv : 288
Join date : 20/05/2009

Vaata kasutaja profiili

Tagasi üles Go down

Re: MÕISTE, KONTSEPT JA SÜNDMUS

Postitamine  agu on Püh Nov 11, 2012 5:08 pm

See jutt kontseptist riivas minu kogemust võrokeste sõnaraamatu koostamise juures. Käin regulaarelt seal koosolekutel, kus seatakse võru keele sõnu sõnaraamatute traditsiooni kojaselt ritta ja siis seletatakse, indekseeritakse jne hea akadeemilise tava kohaselt. Ma saan tihti aru, et selle juures toimub saatuslik lihtsustamine, mõned elava keele nüansid, mida ei osata indekseerida, lähevad kaduma. Saan aru, et uus kommunikatsiooni tehnoloogia võimaldaks sõnaraamatute sarnaseid korrastustöid teha vähem elavat keelt lihtsustades. Aga see pole tavaks..
Kõige lihtsamalt pakkudes -
tuttava sõnaraamatu kõrvale
- saaks teha mõisteraamatu ja
- kontseptiraamatu ja
-mitmesugust veel.
Virtuaalne ruum mahutab väga palju faile.
Kusjuures need nagunii pole enam raamatud vaid mingid andmebaasid vms korrastused.

Kontsepti kasutamisvajadust saaks seletada ehk tuntud näitel veest? Et voolavasse vette ei saa kaks korda astuda. Siis ei sobi (teatud elukäsitluses) voolava vee puhul kasutada üldse enam sõna vesi , isegi mingi sugfiksi või eessõnaga koos vaid täiesti erinevat väljendust. Küllap praegu ongi vaja uut elukäsitlust.

Ma ei oska seda hästi seletada, aga enda jaoks kasutan ma siinkohal katusmääratlust KAASAEGNE KOMMUNIKATSIOON, mille alla mahuks siis Internet, Netokraatia, keeled ja tõlkimine ja kunagine Talgujate lähisuhtluse tarkus jm. (Sellel viimasel sobiks erilise täehelepnuga peatuda, selle kompetentsiga tegeldakse üsna vähe. Globaalsed suure sammuga võrgud on küllalt universaalsed üle ilma, nende alal kasvab kompetents väga jõudsasti. Aga see on muu teema, mitte otse kontsepti puutuv)

Sama tüüpi probleem või paradoks mu arust, kommunikatsiooni vallas tuleb mulle meelde Jüri praktikast.
Mäletan, et Jüri on kutsunud kokku mõne koosoleku, öeldes koha ja kella-aja ja jätnud teema lahtiseks, et vaatame siis. Ja mõned kutsutud, siis ei reageerigi. Sisuliselt ma saan nüüd aru, et teema ettekuulutamisel pole suurt mõtet - niikui nii hakkavad inimesed arutama seda, mis neid kõige rohkem huvitab. Samas tunnistan, et mind ennast motiveerib koosolekule minema siiski mind huvitav teema. Huupi teema peale võin minna siis, kui on loota seal mind huvitavaid inimesi kohata.
Et kas koosolekule kustudes oleks hea kuulutada välja midagi kontsepti tähenduses ja pärast saab ütelda tõde teema sisu mõiste täheduses, et mis tegelikult oli?

agu

Postituste arv : 366
Join date : 16/05/2009
Asukoht : Tartu

Vaata kasutaja profiili

Tagasi üles Go down

SUBJEKTNE vs OBJEKTNE

Postitamine  Valdo on Laup Dets 08, 2012 9:12 pm

Jüril on täitsa õigus! Mõiste ja kontsept on tõepoolest teineteise „vasted“: Objektne idealisatsioon kui maailma seletamine käib mõistete baasil , eluilma ümberkujundamise aluseks on aga subjektsed idealisatsioonid –kontseptid .
SUBJEKTNE IDEALISATSIOON -OBJEKTNE IDEALISATSIOON
Subjektne on eluilmaehituslik, objektne on maailmapeegelduslik
Subjektne on tervikpildiline, mänguline, metafooriline, energeetiline, pidev, risoomne, kontseptne, elustav, viljastav, dünamiseeriv, innoveeriv,TEGEVUSLIK
Objektne on digitaalne, ratsionaalne, loogiline, aineline, diskreetne, mõisteline, paikapanev, raamistav, stabiliseeriv, tradeeriv, SÜSTEEMNE
Seega süsteem-tegevuslik on subjekt-objektne lähenemine>subjekti poolt konstrueeritavate objektide maailmas tegutsemine. Maailma „ettevõtmine“ erinevate süsteemide „vormides“ ( kuni isearenevate süsteemide vormini välja). Ettevõtlus ongi ette mõtlusele baseeruv uute asjade ( vene k „delo“) ette võtmine. Siit muidugi tuleneb võimalus (ja õigus) võtta asju ette omamoodi (subjektselt, st enda tarbeks keskkonda arendades).
Tõe vastavus- ehk korrespondentsteooriast erinevalt pole mitte vaja taga ajada vastavust (kaemuslikku sarnasust) mõtte ja reaalsuse vahel, sest sel pole inimlikust vaatevinklist vaadates mõtet (nt kunstil pole enam ammu paleuseks võimaliku „elutruuduse“ saavutamine). Tõdede paljususe tunnistamise tingimustes, st erinevate loogikatega lähenemise tunnistamises võiks kõnelda vastavustest subjektse ja objektse idealisatsiooni vahel. Subjektne tegelikkuse transformeerimine (netokraatide järgi tegelikkuse ümbertegemine maailmas paremaks toimetulemiseks) algab ju alati küsimusest „Milleks?“ ja sellest tuleneb konstruktiivne tegevus. Enne väärtusorientatsioon ( või nagu Petrenko räägib: väärtusmotivatsioon) ja seejärel kõik muu.
Väga oluline ongi siin selle tegelikult lausa elementaarse tõe(!!!) tabamine, et tegevuslik=subjektne ja süsteemne=objektne.
https://docs.google.com/open?id=0B5reTAG1j21AeFJjWDI4VWp0dnM
V.Petrenko artikkel „Konstruktivism kui uus paradigma humanitaarteadustes“, mille kohta ülalviidatud eestikeelse referaadi tegin, peaks andma mõtlemismaterjali järgmiseks talgujate seminariks, olles ühtlasi heaks üleminekuks meie 2011.aasta sündmuselt – Teaduse teemat käsitlevalt seminarilt 2013.aasta seminarile. Ehk oleks päris sümboolne, kui nimetaks selle Tõeseminariks? Idea

Valdo

Postituste arv : 485
Join date : 16/05/2009

Vaata kasutaja profiili

Tagasi üles Go down

Subjektne ilmamuutus läbi enesemuutmise

Postitamine  Valdo on Teis Dets 11, 2012 5:25 am


Üha raskemaks muutub siin foorumis selle „õige“ rubriigi tabamine, mille „alla“ peaks sündivad mõtted paigutama.
Kirjutades justkui jätku mõiste ja kontsepti teemale pean märkima, et tegelik ärgitus sellele lisale tuli Agu piltlikust nägemusest kaasaja võrgustunud maailma käsitluste „neljast väljast“.
http://talgujad.forum.co.ee/t374-vorguuhiskonna-seletajad-kullalt-juhuslik-pilt#967


Agu katse avada neid kui tänaseid trende ja hinnangud nende dünaamikale (mis kasvab, mis kahaneb) on hästi „rotaatorlikud“ ja võivad olla heaks ärgituseks EURA eelseisvale on line rotaatorile , kus seekord läheb „läbikeerutamisele“ arengu subjekti reaal- ja virtuaalilma läbipõimimise programm.
Agu mõttearendused sünnitasid haakumisi nende mõtetega, mida on arendanud nn seitsmenda tehnolaadi ideoloogid. ODI-9 ajal aktiivselt EURA virtuaalrühmas toimetanud Sergei Norkin on sel teemal üks aktiviste. Seda väljendab ka tema sage pseudonüüm Sedmoi (7-oi).
Siinses kontekstis on hea välja tuua üht Norkini artikli jupikest, kus ta , oh imet küll, on täitsa samadel seisukohtadel, mis meie Jüri. Jutt käib sellest, kuidas käib seitsmenda tehnolaadi künnisel uute tehnoloogiatega seotud eluilma omaksvõtt ( see on küll minu enesepärane interpretatsioon sellest, millest artiklis eelnevalt juttu tehakse).
http://www.e-xecutive.ru/blog/shestoi_sedmoi_dalee-bez_ostanovok/9189.php

Subjekt formeerib ja konstrueerib ENNAST (minu suurtähed –V.R.) enne seda, kui tast saab uute tehnoloogiate kasutaja. Seda eneseformeerimist ja konstrueerimist teeb ta , muide, neid tehnoloogiaid kasutama hakates. Ja siin tsiteerib Sergei Jüri armastatud üleskutset üleskutset: Muuda ennast ja maailm muutub koos sinuga! Nagu oleks ka Vologdas oma Hando Runnel!
Agu „neljaväljasüsteem“ katab põhimõtteliselt selle tehnoloogiate kompleksi, mille konvergentsi (koondumist, sarnastumist) 7. tehnolaad ette näeb: See on nn NBIC-konvergents, st nano-, bio-, info – ja kognitiivsete tehnoloogiate konvergents, mis mõnede arvamuste järgi kardetakse?/loodetakse? juhtuvat juba?/alles? kusagil 2030ndate aastate kanti. Kas see on järjekordne maailmalõpukuulutus või uue tsivilisatsiooni oletatav sünniaeg? Võib-olla sõltub see meist? Liblika tiivalöök Sahara kõrbes ju teatavasti …

Valdo

Postituste arv : 485
Join date : 16/05/2009

Vaata kasutaja profiili

Tagasi üles Go down

KONTSEPTI LUGU

Postitamine  Valdo on Laup Dets 15, 2012 8:06 pm

Agu hingelised läbielamised seoses võro keele sõnaraamatu koostamisel valitseva akadeemilisusega ja tema unistused tänapäeval tehniliselt nii võimalikust elusa kõne rikkusi kaasa haaravamast lähenemisest kehutasid mind kontsepti lukku sügavamalt kiikama. Sattusin S.S. Neretina vapustavale monograafiale „Troobid ja kontseptid“, mille eessõnas autor ütleb, et see on katse esitada keskaegset mõtet kui üht kaasaegse mõtte strateegiat! http://philosophy.ru/iphras/library/neretina.html

Sai selgeks, et kahe termini – mõiste ja kontsepti põnev „kahevõitlus“ on käinud juba XII sajandil. Üks selle aja kuulsaid mõttetarku Pierre Abailard (1079 -1142) on kindlasti meile suureks selgusetoojaks selles küsimuses, kas ja kuivõrd on õigustatud või võimalik nende kahe termini „ühte patta panemine“. Just Abailard tõi sisse termini „kontsept“ seoses sellega, et ta hakkas eristama keelt ja kõnet . Meie tänapäeva Eesti Abailardiks võiks kutsuda Valdur Mikitat, kellele Agu siin talgujate foorumiski on korduvalt viidanud.
Abelaarliku värvinguga määratluse järgi olekski kontsept asja mõtete haaramise , äratabamise akt ühtsuses kõnelise väljendusega. Enne seda prantsuse kirikumehest mõtlejat ei eristatud (Jumala) Sõnas keelt ja kõnet. Asjade mõtet, tähendust haarata püüdes jääb väheseks lausete üksteise järele lineaarsest reastamisest. Tollases vaimuilmas mõisteti, et dialektilise teadmise organiseerimise vormiks on dispuut, et mõistmise akt ei saa kulgeda arutluse lineaarses järgnevuses , mille ühikuks on lause, vaid et see mõistmine toimub kõnelise suhtlemise protsessis, kus nn suhtlusühikuks pole teps mitte keeleline lause, vaid kõneline väljaütlemine (eneseväljendus). Kõnet iseloomustati kui olemust, millel on subjektsus, mõtet (tähendust) eristav funktsioon ja mõtteline ühtsus. ( NB! Just selline on talgujate juba aastakümneid kultiveeritav ühine mõtteväli!).
Kõnel on tihe side loomise ideega, subjektile omase aktiivse pürgimisega. See pole mingi helilise järgnevuse diakrooniline protsess, vaid sünkrooniline protsess, mis nõuab vähemalt kaht kõneakti osalist – rääkijat ja kuulajat, küsijat ja vastajat, et olla nii mõistetud kui kuulatud. Väljaräägitud kõne on Abailardi järgi vastu võetud kui „kontsept (viljastus) kuulaja hinges“. Muidugi on pööratus „teise“ poole üheaegselt ka pööratus Jumal-tunnistaja poole – sellega on keskaja mõtlejal haaratud nii olemise immanentne plaan kui ka Sõna transtsendentne allikas Jumal.
Kontsept on tuletis „ülendatud vaimust“, mis on võimeline loovalt tootma ja koguma tähendusi ja kavatsusi, mis kujutab enesest asjade ja kõne seost ja mis haarab sisse ka mõistuse kui enese osa. Erinevalt kontseptist on „haaramise“ vorm mõistes (intellectus) seotud mõistuse vormidega. Kontsept kui väljaütlev kõne pole seega samane mõistega.
Paljud, ka kaasaegsed uurijad pole märganud uue termini sisseviimist väljaütlemise mõtte tähistamiseks ja sestap on enamuses filosoofilistes sõnastikes ja entsüklopeediates kontsept samastatud mõistega. Ometi tuleb neid selgesti teineteisest eristada.
MÕISTE ON TEMA AINE ERINEVATE MOMENTIDE OBJEKTIIVNE ÜHTSUS, MIS ON LOODUD MÕISTUSE REEGLITE elik TEADMISTE SÜSTEMAATILISUSE REEGLITE ALUSEL.
Mõiste on mittepersonaalne, ta on vahetult seotud keele märgiliste ja tähenduslike struktuuridega, kus keel täidab kindla mõtte saamise funktsiooni, sõltumata suhtlusest. See on tunnetuse kokkuvõte, selle aste või moment.
KONTSEPT FORMEERUB KÕNES ( koos selle terminiga algselt ühtne SÕNA jagunes keeleks ja kõneks). Kõne ei teostu grammatika sfääris (grammatika on selles kui osa) , vaid HINGE RUUMIS tema rütmidega, energiaga, žestikulatsiooniga, intonatsiooniga, lõputute täpsustustega, mis moodustavad kommentaatorluse mõtte. KONTSEPT ON ÄÄRMUSENI SUBJEKTNE! Muutes selle inimese hinge, kes asja üle juurdleb, ta oma formeerumisel eeldab teist subjekti (kuulajat, lugejat), aktualiseerides mõtteid (smysly) vastustes tema küsimustele, mis sünnitabki dispuudi. Mälu ja ettekujutus on kontsepti lahutamatud omadused, mis on ühest küljest suunatud mõistmisele siin ja praegu; teisest küljest aga kontsept sünteesib endasse kolm hinge võimet : kui mälu akt on see orienteeritud minevikku, kui kujutlusakt –tulevikku, kui otsustusakt (akt suzhdenija) –olevikku.
Alates XIV sajandist koos ontoloogilise eelduse tekkimisega olemise ühetähenduslikkusest hakkas kontsepti idee kaduma. Uusajal, kus ju teaduslik tunnetuse viis iseloomulikuks sai, kontsept asendati täielikult mõistega kui kõige adekvaatsema asja tõesuse saavutamisega, kus ju asi esitatud kui objekt ega vaja arutelu. Ometigi vajadus tema järele andis endast pidevalt märku. Mitmesugustele „haaramise“ vormidele pööras tähelepanu Kant, seejärel Schelling, määratelles neid loomingu vormide läbi.
XX sajandil postmodernistid J.Deleuze ja F.Guattari niivõrd ei selgita mõiste ja kontsepti erinevust, kuivõrd rõhutavad mõiste ebapiisavust ja avavad momente, kus mõiste nö “kasvab iseendast üle“. Nemad võtavad mõiste ja kontsepti erinevuse probleemi üldse maha, kuna nende järgi on kõik puha üks le concept. Kontsepti idee on uuesti ellu kutsunud pöördumine loomingu idee poole, mis on „alati ainuline ja kontsept kui filosoofiline loome on alati midagi ainulist“. Kõik kuulsad filosoofid on Deleuze´i ja Guattari tõlgenduses ühed suured kontseptiloojad. Ka keskaegsest kõne idee seosest kontseptiga on postmodernistidel juttu, mis on teine moment, mis ühendab keskaja ja postmodernistide filosoofiat. Aga kõne ise ja vastavalt ka kontsept on postmodernistidel teise sisuga. Erinevalt keskajast on kõne nende järgi orienteeritud mitte kahelimõtestatud vestlusele ( Loojaga või kuulaja-vastajaga), mis eeldab olemise transtsendentset ja immanentset plaani. Postmodernistidel on kõne ja kontsept orienteeritud vaid immanentsele selle „lõpututele muutuvustele“. Kõnet vaadeldakse kui assotsiatsioonide ja interpretatsioonide mängu, mis hävitab mistahes teksti ( eelkõige käib see pühade tekstide pihta) ja muudab selle (teksti!!NB!!) võimupretensioonide objektiks. Postmodernistlikus mõttes on KONTSEPT ¬– RUUMIS LEVINUD SUGESTIIVSETE MÄRKIDE VÄLI. Kuivõrd kõnes on vaadeldavad veel ka objektiiv-keelelised väljendus vormid, siis on postmodernistlik kontsept mõistest raskesti eristatav kahemõtteline termin.
Kuhu me siis lõpuks kontsepti looga jõudsime? Tundub, et olukorrani, kus igaüks võib sest loost ammutada tuge. Nii see, kes tahab piirduda (ennast piirata) vaid mõistelise lähenemisega, kui see, kes eelistab elava suhtlemise vabadust. Või ka nende kahe vahel rändaja. Igaüks midagi võites midagi kaotab.

Valdo

Postituste arv : 485
Join date : 16/05/2009

Vaata kasutaja profiili

Tagasi üles Go down

Re: MÕISTE, KONTSEPT JA SÜNDMUS

Postitamine  Sponsored content


Sponsored content


Tagasi üles Go down

Vaata eelmist teemat Vaata järgmist teemat Tagasi üles


 
Permissions in this forum:
Sa ei saa vastata siinsetele teemadele