kujutluse seminar

Vaata eelmist teemat Vaata järgmist teemat Go down

kujutluse seminar

Postitamine  Jüri Ginter on Kolm Juun 08, 2011 11:44 pm

Eelmises seminaris tõdesime, et teadusel pole tulevikku. Samas vajavad inimesed aimdust, foresighti edasise kohta. Vaata http://talgujad.forum.co.ee/t290-foresight-seminar

13. juunil kell 18 arutame Tartus Salme t 1a auditooriumis 37 kujutluse osa üle hariduses.

Esialgsed teesid on järgmised:
Mõtlemise aluseks on senised kogemused.
Mõtlemise tulemused ei lange täpselt kokku kogetuga.
Mittevastavus võimaldab kohaneda muutuvate tingimustega.
Mõtlemise kõrvalekalle tegelikkusest on kujutluse aluseks, mis on uus kombinatsioon kogetud fragmentidest.
Loovuse, fantaasia aluseks on kujutlus. Uudsuse eelduseks on valmisolek ja soov senistest kogemustest "lahti lasta".
Üheskoos võib loovus tänu täienduvusele ja sünergiale olla võimsam.

Palun osalemisest eelnevalt teada anda jyri.ginter@gmail.com, et oleks võimalik saata ja paljundada seminariga seotud materjale

Jüri Ginter

Postituste arv : 288
Join date : 20/05/2009

Vaata kasutaja profiili

Tagasi üles Go down

arutelu jätk

Postitamine  Jüri Ginter on Teis Juun 14, 2011 3:51 am

Arutelu jätkub internetis aadressil https://docs.google.com/document/d/1TBTx5_6bHFm58vHzwxzQ8WxSBJR5f-O2ADxy-InhOGQ/edit?hl=en_US

Järgmise teemana pakuti välja teaduse osa ühiskonnas. Kuna juba eelmises seminaris tõdesime, et teadusel senisel kujul pole tulevikku. Tulevikuga tegelevad mõttekojad jm. Kas selline tööjaotus on paratamatu? Täpsema aja ja koha teatame foorumis. Kommentaare võite saata ka otse mulle jyri.ginter@gmail.com

Jüri Ginter

Postituste arv : 288
Join date : 20/05/2009

Vaata kasutaja profiili

Tagasi üles Go down

teemaarendus

Postitamine  Jüri Ginter on Esm Juun 27, 2011 3:35 pm


Jüri Ginter

Postituste arv : 288
Join date : 20/05/2009

Vaata kasutaja profiili

Tagasi üles Go down

Platoni müüdi arendus

Postitamine  Valdo on Nelj Juun 30, 2011 8:45 pm

PLATONI MÜÜDI ARENDUS
Vladislav Ivanovitš Redjuhini kujutlus „koopainimese“ vabanemisest
Konstantin Gavrilov (Filippõtš) palus meie 21.juuni dekadniku fonogrammi kuulata oma mõttekaaslasel Vladislav Redjuhinil, kes selle järel saatis oma mõtted Filippõtšile, kes omakorda selle EURA rahvale laiali saatis.
Mina omakorda guugeldasin Redjuhini tegemistega tutvumiseks tema nimel ja leidsin ühe tema esinemise Boris Ostrovski juhitud mängul. Ostrovski nime leidsin Pereslegini blogis, kus ta teda märkis teadmisreaktori algatajana. Esinemise käigus käib Ostrovski ja Redjuhini vahel pidev nägelemine. Ka Redjuhini jutu lõpus ilmutab Ostrovski enda selget vastandumist Redjuhinile. Redjuhini teksti lõpuosas on esitatud 22-realine ja 5-veeruline tabel, milles talgujad kindlasti leiavad üsna mitmeid kokkukõlavaid kohti meie baasskeemidega. Väga huvitavaks teeb selle tabeli aga Platoni tuntud müüdi edasiarenduse sidumine selle tabeliga. Siin tunnen eriti suurt hingesugulust füüsikust filosoofi Vladislav Ivanovitšiga. On ju mul kirja pandud oma põhitekstide värsivormiline „paralleelvariant“ värssväitekiri „Jäämine ja saamine“. Ikka ja jälle olen tõdenud, et keerulise sõnastusega traktaadid , tabelid ja skeemid on palju sügavamalt väljendatud omaaegsetes värssides, mille „tekkimise“ kohta oskan siini vaid kinnitada, et nad tulid ise mu juurde.
Redjuhini edasiarendus Platoni müüdile on järgmine:
„Riigi“ seitsmendas peatükis toob Platon mõistujutu „koopast“: üksildane inimene, aheldatud koopas näoga selle seina poole, teeb otsuseid maailma kohta varjude põhjal koopa seinal ja nõrkade temani ulatuvate helide põhjal. Tema juurde saabub keegi, kes purustab ahelad ja viib ta koopa keskele, kus põleva lõkke ümber istuvad temaga sarnased inimesed. Järgnevalt avastab ta enda koos kaaslasega maapinnal, kuid pimestatuna eredast päikesevalgusest tapab raevus oma vabastaja ja naaseb koopa müüti.
Redjuhin teeb mõistujutule teise jätku: Koopasuule jõudnu ootab, kuni silmad harjuvad päikesevalgusega ja jätkab teed. Talle avaneb tasapinnaline Maa oma nõidusliku, kuid korduva maastikuga, mida mööda rännates ta mõistab maailma lineaarsust erinevalt koopa suletud ruumist.
Edasi, oma piiritus soovis tunnetada uut ja kiigata horisondi taha jõuab ta mereni ja kiikudes lainetel, vaadeldes silmapiiri taha kaduvaid laevade purjeid, avastab ta, et Maa on ümmargune , et kiigata horisondi taha saab ülespoole karates, jälle tagasi kukkudes, ajutiselt tavalist tuge ja tasakaalu kaotades, kuid hetkeks tulevikku piiludes.
Pürgimine „üles“, vahendite leiutamine, mis lasevad liikuda kiiremini, viib selleni, et inimene tõuseb õhku, „saduldab“ raketi, saavutab esimese kosmilise kiiruse, võib saada Maa sputnikuks. Lennul avaneb talle täiesti teine maailma pilt, alati ebatäielik „tagakülje“ olemasolu tõttu ja võimalik, et iga tiiru ajal muutuv.
Lõpuks, ületades kõik tõkked, Inimene murrab end välja avakosmose ruumi, kus pole näha mitte ainult Maa, vaid ka Päike kui vaid üks lugematutest tähtedest , mis nõrgalt värelevad ilmaruumi tumedas tühjuses.
Suutmata üle elada rippumist absoluutses tühjuses, kaoses ja üksinduse skisofreeniat, Inimene on sunnitud „kokku keerama“, piirama, sulgema oma ettekujutusi, uuesti organiseerides enda jaoks „koopa“, seekord – kosmilise.
Üleminekusituatsioon suletud koopast maa lineaarsele pinnale, seejärel katse vaadata planeedi kumeralt kõverduva pinna horisondi taha, edasine avastamine, et pinna nägemine sõltub asendi muutusest ajas-ruumis, rippumine ajavälises skisofreenilises igaviku kaoses ja pagemine sellest uude koopasse võib korduda tsükliliselt mitmesugustes teistes kontekstides , formeerides vastaval viisil inimteadvust, tema mõtlemist, loogikat ja erinevaid vaateid sellele, kust tekib tõesuse norm kui selliste väidete klass, millistega ta nõustub a priori.
Koopatule tõesuse norm on see, mida subjekt ei saa antud momendil mitte kuidagi muuta- traditsiooni, Ohmi seadust, Kristuse õpetusi, Maailma füüsilist ehitust – see on norm, mille sees ta elab ja millega lepib. Pretensioone ei võeta vastu. Küsimused aluste kohta ja kahtlused usu sümbolite suhtes on välistatud. Müüdi, konfessiooni kultuur; kommunism kui religioon. Modaalsus „vaja“ tähendabki, et nii on vaja-vaikivalt eeldatavale ülimale seaduseloojale alluda. Üksteise hea mõistmine – „Me oleme ühest verest“ ja oleme samased ühinemise ja kuuluvuse tõttu mingisse kogukonda.
Rännakul mööda lineaarset ja tasast maad on tekkiva ja inimese poolt järgitava tõesuse normi autor teada (imperaator, deputaat, linnapea…) ja mingil määral ka inimesele kättesaadav.See on norm, millele inimest ühel või teisel viisil sunnitakse alluma. Kust see autor normi võtab ja formuleerib, on iseküsimus. Aga peahierarh on teada ja kõik pretensioonid -talle pööratavad. Selline on funktsioneerimise ja administreerimise loogika. Kehtib elimineeritud „teise“ seadus – jahh ja ainult jahh. Mina olen ülemus, sina – loll. See on despotismi ja isikukultuse eeldus, kuid ka vältimatu alus funktsioneerimiseks ja mistahes struktuuri taastootmiseks. Koordinaadid kommunikatsiooni ruumis on jäigalt a priori ette antud.
Kolmandal juhul, rännakul ebastabiilses vees, on tähtis hoida oma trajektoori, kaldumata kõrvale seatud sihist. Inimene vastutavalt prognoosib oma tulevikku. Seejuures tekkiv tõesuse norm on see, mille eest on vaja võidelda, võita või surra kui subjekt. Kes võitis, sel õigus. Kõik pretensioonid – teise normi kandjale. Klassivõitlus. Korporatiivne kultuur. Sõja ja sangarluse kultuur. „Parem surra seistes, kui elada põlvili“.Elimineeritud kolmanda loogika: kas jahh või ei. Väljenduse modaalsus – hakkan, saan (буду) – saan realiseerima oma enesemääratlust vaatamata kõigele. Tüüpesindajad- ettevõtja, opositsionäär, progressor, kellele võitluse patos on kõigest tähtsam.
Lennates õhus unes ja ilmsi töötab norm, mille juures on võimalik erinevate, antud momendil eksisteerivate normide kooskõlastamine. Kõige tähtsam on säilitada liikumise kiirust. Seejuures kooskõla on võimalik saavutada rahulikul teel, selgitades välja iga osalise huvid ja vajadused. Jõuda ühisele nimetajale muutes oma positsioone. Pretensioonid –iseenesele. Kooperatiivne kultuur. Rahukultuur.Kaasatud kolmanda loogika: jahh, ei, võimalik. Täna see loogika tüüp praktiliselt puudub. Modaalsus – „võin“, seejuures „võin ka loobuda“, isegi oma algsest enesemääratlusest. Positsioon on ebatüüpiline -„sotsiaalne kosjamoor“, kokkuõmbleja , overloger, kooperant.
Väljumiseks avakosmosesse on vaja kiirendust ja jõudu. Tahtejõud kui ületamine uue Maailma loominguliseks sünnitamiseks. Lõpmatuse loogika. Tõesuse norm – kõik on võimalik, aga tähendab –kõik on kõigega seotud. Ma lõin selle normi ise endale ja selle järgi elan. Ma olen jumal ja tsaar, autor, looja, kreaator, demiurg… Pretensioone pole kellelegi – elan nagu tahan, noh, ja kui midagi juhtub , siis nii olgugi. Modaalsus „tahan“.
See individuaalne normiloome on nii sotsiaalse loome kui piiramatuse, ja skisofreenia alus. Näited – poeedid, kunstnikud, demiurgid, autorid, sealhulgas ka sotsiaalsete prožektide autorid.
Kõik need viis normi tüüpi pole iseenesest ei head ega halvad. Mitte ükski Maailm pole ehitatud ainult ühele normile: igas on müüt, struktuuri funktsioneerimine, arenevad konkureerivad süsteemid, tekkivad võrgud ja skisofreenilise loomingu ruum. Pole halbu ja häid kommunikatsiooni loogikaid, mis tulenevad kujutlustest tõesuse normidest. Nad on võrdväärsed ja igale neist on oma aeg ja koht. Kuid sellise vaate korral ümbritsevale maailmale, kommunikatsiooniruumi korraldusele võivad teisiti avaneda konkurentsi, kooperatsiooni ja ko-konkurentsi mõisted (NB! Mängu teema oli Korporatsiooni organisatsiooniline struktuur: konkurents, kooperatsioon, ko-konkurents- V.R) kui erinevate loogika tüüpide peegeldused. Siis esitab korporatiivne kultuur vaid üht korporatsiooni kultuuri võimalikke korraldusi orgaanilises terviklikkuse mütoloogilisest eksistentsist, struktuuri funktsioneerimisest, võrkude tekkest ja mittenormeeritavast inimloomingust.
Aga see kõik on vaid veel üks müüt ja katse ületada kommunikatsiooni katkevusi.“
Loodan, et ülaltoodud tekst kujuneb heaks vahelüliks eelmise, kujutluse seminari ja eeloleva seminari vahel, kus hakkame käsitlema teaduse kohta ühiskonnas. Lisan siia juurde lingi Redjuhini ettekandega seotud tabelile: https://docs.google.com/document/d/1w-QAuxjTO2CqsP3JX3-p91_XHRYTebCGsZZDN3n1Axk/edit?hl=en_US&authkey=CObPpvoI

Teisena lisan lingi ka meie varasemale arutelule, kus meil kujunes elav mõttevahetus teaduse kohast tänapäevases „eluilma omaksvõtu korralduses“. Kuna viimasel ajal oleme tõsiselt pöördunud ette vaatava , foorsaitliku käsitluse teele, siis ootaks ka eelolevalt seminarilt mitte piirdumist sellega, „mis värk on“, vaid vastuse otsimist küsimusele: Kuhu me läheme?
https://docs.google.com/document/d/1j-T1iWB4VGVV_UbK-JYmGNQFsQzLPZN3fRc0uUmSDjc/edit?hl=en_US


Valdo

Postituste arv : 484
Join date : 16/05/2009

Vaata kasutaja profiili

Tagasi üles Go down

individualismi piiratus

Postitamine  Jüri Ginter on Laup Juul 02, 2011 3:14 am

Valdo edastas meile neli tüüpsituatsiooni. Kõigi nende piiratus seisneb aga individualismis. Koos tegutsedes on võimalik täienduvus ja sünergia.

Jüri Ginter

Postituste arv : 288
Join date : 20/05/2009

Vaata kasutaja profiili

Tagasi üles Go down

Kollektiivne väljapääs

Postitamine  Valdo on Laup Juul 02, 2011 6:29 pm

Edastasin selle Redjuhhini (mitte oma!) nägemuse viiest tüüpsituatsioonist (Redjuhhin seob need käe viie sõrmega) just näitena ühest võimalikust lähenemisest, millele ilmselt Filippõtš sekundeerib (vrdl. tema viisnurgaga eelmise dekadniku viimasel slaidil). Need on tõepoolest senini ikka veel domineerivad tüüpsituatsioonid, mille taga kumab individuaalne egoism. Arusaamist, et väljapääs individualismi tupikust seisneb kollektiivsuses, on väga sügavalt väljendanud üks noosfääri teooria rajajaid Pierre Teilhard de Chardin oma peateoses "Inimese fenomen" (mille ta muide kirjutas suures osas II maailmasõja aastatel Pekingis). Minu arvates on tema üks autoreid, kelle ideed kaasajal taasaktualiseeruvad. Kui Redjuhhin oma "kosmilise koopa" kujundis jõuab peale tunnetuslikke rännakuid tagasi individuaalsele eraldatusele, siis P. de Chardin oma raamatu viimases peatükis "Ülielu" mõistab hukka nii individuaalse kui grupilise eristumise (Progressi idee läbi eristumise - eliit, rass vmt) ja näeb ühtse, "Maa vaimu" kujunemist läbi loomuliku mõtteivakeste kokkusulamise. Kaheldamatult resoneerib de Chardiniga J.Rifkini Homo empaticus. Küsimus seisab ikka ja jälle selles, kuidas välja murda neist individualismi tüüpsituatsioonidest . Paraku kestab "tööpostidel" ikka individualistlik ja grupiline eristumine.

Valdo

Postituste arv : 484
Join date : 16/05/2009

Vaata kasutaja profiili

Tagasi üles Go down

Katse seostada loogikat ja eetikat

Postitamine  Valdo on Kolm Juul 13, 2011 1:26 am

Talgujate eelmiste ja eelolevate seminaride kontekstis peaks huvi pakkuma V.I. Redjuhini mudel, milles ta üritab seostada loogikat ja eetikat valiku tegemisel „kõrge“ ja „madala“, avatuse ja suletuse, usu ja teadmise, sümboli ja „täpse märgi“ (!?) vahel.
https://docs.google.com/document/d/1p3FpBW_fu8xbOyXLQYNeaWVjG2kb7Ua7qC43pYJLyhM/edit?hl=en_US
Mudeli autorit on oodata osalema meie EURA dekadniku seminaril 20. juulil kell 17 eesti aja järgi webinaris, kuhu saab ikka http://navigo.su dekadniku kuulutusel seisvast lingist.
Miks see mudel hoolimata mitme tõrke tekkimisest temasse süvenemisel (näiteks eetikate reastamise loogika agressiivsest tunnetuslikuni) huvi pakub, on katse avada teaduse ja eetika seose „peenstruktuuri“. Minu kätte seni sattunud postmitteklassikalise ratsionaalsuse käsitlustest on see esimene, kus selliseilt asjale lähenetakse.

Valdo

Postituste arv : 484
Join date : 16/05/2009

Vaata kasutaja profiili

Tagasi üles Go down

Re: kujutluse seminar

Postitamine  Sponsored content


Sponsored content


Tagasi üles Go down

Vaata eelmist teemat Vaata järgmist teemat Tagasi üles


 
Permissions in this forum:
Sa ei saa vastata siinsetele teemadele