Käsiloleva kriisi termodünaamiline põhjendus

Vaata eelmist teemat Vaata järgmist teemat Go down

Käsiloleva kriisi termodünaamiline põhjendus

Postitamine  Kapo on Reede Nov 13, 2009 5:41 pm

Seoses plaanitud energeetikamõttekojaga pakun arutlemiseks ja kritiseerimiseks kaks allpool lisatud artiklit. Need refereeringud said kokku pandud eesmärgiga tutvustada "Peak Oil" nimelist teooriat, vastavalt veebr. 2008 (kui naftabarreli hind ületas 100 USD piiri) ja okt. 2008 (kui kriis oli juba Eestisse jõudnud). Eesti suuremad väljaanded pelgasid teema käsitlemist, põhjendades seda "paanikast hoidumisega". Nii ilmusid jutukesed vastavalt 2008 märtsis ja 2008 novembris vaid minu kodusaare ajalehes "Meie Maa" ning Delfi rubriigis Forte. Viimases veidi ületoimetatud järjejutuna, mille kommentaarid on omaette lugemisväärsus Smile Arvestades, et globaalse kriisi stardiaega on nüüd kombeks paigutada 2008.a. juulisse-augustisse, on esimeses artiklis toodud ennustusi kentsakas lugeda.

-----------
Musta kulla loojang (koostatud veebr.2007, avald. märts 2008)

Viimastel aastatel on kõigi energiakandjate hinnad läbi teinud pöörase tõusu. Nafta hind maailmaturul on 2001 aastast lausa viiekordistunud, ületades veebruaris esmakordselt piiri 100 USD/barreli eest . Energiaproblemaatika on kolme-nelja aastaga kerkinud ka meie ajakirjanduse ja poliitikute üheks sagedasemaks jututeemaks, tihti seotult selliste väljenditega nagu kriisioht, julgeolek jne. Kuid Eestis ei ole eriti kõneldud sellest, mis võiks enneolematu hinnaralli taga olla ning mida see võiks meie tuleviku jaoks tähendada.

Hubberti kõver
Märtsis 1956 esitles naftafirma Shell geoloogiakonsultant M. King Hubbert avalikusele oma uurimust, mis käsitles USA energeetikaperspektiive. Vaadeldes uute naftamaardlate avastamise ning teadaolevate varude, nende kasutamise ja tarbimisnõudluse dünaamikat, jõudis ta järelduseni, et USA peaks 1970-ndaks aastaks jõudma naftatootmise tipphetke.
Sellest alates saab toodangu maht ainult langema hakata, ammendades USA naftavarud umbes 2060. aastaks. Samal ajal nõuab riik oma arenguks energiat üha kasvavas tempos, sest majanduskasv saab toimuda vaid energiasisendite mahu kasvu tingimustes. Aga kapitalimajanduse seaduspärasustest tulenevalt peab majanduskasv aset leidma, muidu variseb kogu süsteem kokku. Siit järeldas Hubbert, et riik peaks kiiresti hakkama otsima energiabaasi, mis saaks riigi kasvavaid vajadusi ka edaspidi rahuldada. Analüüsinud kõiki alternatiive, tõi ta välja ka kõigi teiste fossiilsete kütuste perspektiivituse pikemas plaanis. Ta leidis, et ainus väljapääs oleks tol ajal veel väga uudne tuumaenergeetika (esimene tuumajaam töös 1957) koos alles leiutamist vajava viisiga elektri efektiivseks kasutamiseks ka transpordis. Edasi tegi Hubbert aga arvestused kogu maailma kohta, avastades, et planeedi naftatootmise kõver peaks oma tipu saavutama ca aastal 2000.



USA-s, 1950-ndate maailma suurimas naftatootmise ja –ekspordi riigis, keelduti sellist stsenaariumit ja ulmelisi tulevikunägemusi tõsiselt võtmast ning sisuliselt naerdi Hubberti mõttekäik välja. Aga ennustatud langusesse läks USA naftatoodang 1971 aastal tõesti. Sõltumatute geoloogide, majandusteadlaste ja paljude teiste koostöös sai 1990-ndatel alguse koolkond, mis asus Hubberti tehtud tööd edasi arendama, et täpsustada maailma tulevikuväljavaateid. Tulemusena tekkis allpool lühidalt kokku võetud naftatipu (Peak Oil) teooria, mis klapib oma ennustustes seni ilmnenud faktidega ning aitab mõtestada olukorda, kuhu me kogu tsivilisatsiooniga sattunud oleme.

Nafta-ajastu
Teatavasti tähistas uusaegse ühiskondlik-majandusliku progressimudeli algust James Watti aurumasina kasutuselevõtt. Arengu hinnaks said kõigepealt euroopa metsad, mis aurumasinais ära köeti ja seejärel suur hulk käsitlemiseks suhteliselt tülikat kivisütt.
XX sajandi alguses astus progressi energiasisendina esikohale nafta, mis oli lihtsamalt käsitletav ja kättesaadav ning mahuühiku kohta kõigist senituntuist oluliselt kõrgema energiasisaldusega. Sisepõlemismootori ja uue kütusega sai progress sisse tõelise hoo. Naftal baseerub täna Põhja-Ameerika ja Euroopa heaoluühiskond ning kõik selle imed, sukkpükstest kiirteedeni. Sisuliselt ei ole võimalik leida meie moodsas elukeskkonnas eset, mis ei oleks tehtud kas otseselt naftast või naftat kasutades. Transport ja kütused teevad võimalikuks tootmise tohutu kontsentreerumise koos toorainete kohaleveo ja valmistoodangu laialiveoga. See omakorda üha suuremate linnade tekkimise, mis aina laienedes nõuavad autotranspordi kasvu jne.
Meie tänane sõltuvus naftast on aga veelgi põhjalikum, sest me sisuliselt ka sööme naftat. See ei ole trükiviga. XX saj keskel teoks saanud nn „roheline revolutsioon“ tähendas seda, et 3…4 välja süsteemis põlluharimiselt sai üle minna nn põllumajanduslikule suurtootmisele. Tänu naftal ja gaasil põhinevatele väetistele, fungitsiididele, pestitsiididele, põlluharimistehnikale jms on põllumaad igal aastal kasutuses ja annavad varasemast mitu korda rohkem saaki. Just nii lisandunud toiduainete ilmumise tõttu on planeedi rahvaarv saanud ületada 6,5 miljardi piiri. Samas kasutatakse arenenud riikides täna toiduainete energiasisalduse ühe kalori kasvatamiseks juba keskmiselt 10 kalorit fossiilkütuseid. Näiteks sealihas on see suhe koguni 1/400.

Maailma summaarne naftanõudlus kasvab koos maailma majandusega ja tõuseb aastas ca 1,5 mln barreli võrra päeva kohta. Rahvusvahelise Energiaagentuuri (IEA) hinnangul peaks nõudlus käesoleval aastal jõudma 88 mln barrelini päevas . Tänaseks on USA-st saanud maailma suurim nafta importija, tõeline naftasõltlane, kes 306 miljoni elanikuga tarvitab ära 25% kogu maailmas toodetavast naftast. Aasia kiirelt kasvavad majandused, kus ligi kolm miljardit inimest pürgivad sama kõrge elustandardi poole, kasutavad ära teise 25%. Hiina ja India kiire majanduskasv on nõudluse kasvu suurimaiks mootoreiks. Jäägid - 50% - jagunevad ülejäänud Ameerika, Euroopa, Lähis-Ida, Austraalia ja Aafrika vahel. Mõnedes Aafrika riikides ei pandaks nafta kadumist ilmselt tähelegi. Kuid kõige rohkem muret teeb kriisiolukord arvatagi USA-le, kes ei saa enam valida vahendeid, et endale nafta jätkuv kättesaadavus kindlustada. Veel hullem on asjaolu, et 1970-ndatel aastatel loobus USA lõplikult dollari tagamisest väärismetallide alusel. Selle asemel suruti läbi kokkulepe, mida järgides kogu maailm täna ostab ja müüb naftat vaid USD vahendusel. Mõne naftatootja-riigi plaanid nt EUR-ile üle minna suruti järsult maha . Stabiilse madala naftahinna juures võimaldas see USA Riigireservil sisuliselt katteta „petrodollareid“ üha juurde trükkida ja oma riigivõlga kasvatada.

Tulemusena ongi nüüd tekkinud naftadefitsiidil USA-le topeltmõju. See on viinud USD väärtuse kiiresse langusesse nii nafta, kulla, kui enamuse oluliste välisvaluutade suhtes, pinguldades riigi naftasõltuvuses majandust ja lammutades rahandust. Tegelikult saaks olukord veelgi järsemalt halveneda. Piisaks sellest, kui ainuüksi Hiina, kelle kätte on USA suurima ekspordipartnerina kogunenud tohutu USD maht, paiskaks toornafta kättesaamatuse tõttu oma USD varud nö vabaturule. Kuid Ühendriikide selletagi kiirelt halvenenud majandustingimused kahandavad juba ettevõtete väljavaateid ja tööhõivet. Loomulikult langeb rahva tarbimisvõime, viies esmalt krahhini laenu- ja kinnisvaraturu, mis tõmbab kaasa panganduse jne. Tänu USA majanduse mõjule ja seotusele ülejäänud maailma majandusega, viivad need sündmused analoogilisele tendentsile muuhulgas ka Euroopa koos meie väikese Eestiga. Teisalt ei olegi naftahinna kiire tõus Eestis veel täie teravusega tajutav olnud, kuna EUR-i suhtes langev petrodollar pehmendab oluliselt nt autokütuste hinnatõusu siin. Siiski ei suuda see meid kaitsta toiduainete hinnatõusu eest, millele naftahinna kõrval mõjub veel kasvav surve biokütuste tootmismahu tõstmiseks. Nii kahaneb seni toidu jaoks kasutatud põllumaade osakaal ja maailmaturul pakutavate toiduainete hulk.

Peak Oil
Kunagi valitses ettekujutus, et probleemiks saaks kujuneda vaid nafta otsalõppemine. Ja kuna tuntud naftavarud olid küllalt suured, näis olevat piisavalt aega varuvariante välja mõtelda. Kuid 1960-ndail aastail ületas uute naftaleiukohtade avastamine haripunkti, sealtpeale kiiresti vähenedes. Seda vaatamata aina võimsama avastustehnika ilmumisele. Hubbert asetas tekkinud olukorra esimesena õigesse valgusesse, näidates, et esiteks on varud piiratud ja teiseks on tehnoloogiliselt võimatu naftat selle lõppemiseni ammutada majanduskasvu tagamiseks vajalikus -üha kiirenevas- tempos. Piltlikult oli naftatootmise algusaegadel sada vaati naftat võimalik maast kätte saada ja tarbijani viia, kulutades selleks ühe vaadi naftat. Kuid rentaablus langeb koos lihtsalt ekspluateeritavate väljade tühjenemisega ja taandub paratamatult 1/1 suhteni. Selge et kaevandamise hind muutub lõpuks iga puuraugu puhul eraldi võttes mõttetult kõrgeks. Nii ei lõpegi nafta maapõuest kunagi otsa, sest osa jääb meie poolt lihtsalt ära kasutamata. Nagu kiviaeg ei lõppenud kivide lõppemise tõttu, ei lõpe ka naftaajastu nafta lõppemisega. (Sheik Yamani)

Naftatipu all peetakse silmas hetke, mil globaalne naftatootmine jõuab oma maksimaalse võimaliku mahuni. Peale seda hakkab maht langema ja vahe nafta kättesaadavuse ning nõudluse vahel kiirenevalt kasvama. Kui piisavas koguses sobilikke asendajaid ei leita, hakkab teooria kohaselt puudujääk kõigepealt kajastuma kiiresti kasvavas nafta hinnas, mis omakorda hakkab maailma majandust pärssima. Pikemas perspektiivis tähendab see aga globaalse majanduse (seega heaoluühiskonna- ning kogu uusaegse progressimudeli) kokkuvarisemist. Väheteada on fakt, et USA Energeetikameti (U.S.DOE) ja IEA poolt kerge toornafta ammutamise kohta peetava statistika kohaselt on Peak Oil tegelikult juba aset leidnud. Mais 2005 jõudis meie planeet oma 150 aasta pikkuse naftatootmise ajaloo absoluutse tootmisrekordini - 74 298 000 barrelini päevas. Seni pidevalt kiirelt kasvanud tootmisnäidud on seejärel kõikunud „vaid“ ca 73 mln barreli tasemel, kuigi nõudlus on kolme aastaga tohutult kasvanud ning tootjail olemas kõik põhjused (kaasa arvatud USA presidendi isiklikud vastavasisulised palved) tootmismahu tõstmiseks. Üha kiiremas tempos on hakatud kasutusele võtma kalleid polaarmaardlaid, ülisüvamere puurimist ja vaevaliselt töödeldavaid, vähese saagisega naftaliivasid. Kogu toornafta pakkumise ja küttevedelike globaalse nõudluse vahe täitmiseks läheb üha rohkem ja rohkem käiku gaasikondensaate, põlevkivist ja söest sünteesitud õlisid, põllukultuuridest toiduainete tootmise arvelt saadavat alkoholi, biodiislit jne. Enamuses perspektiivitundega riikides käib kibe töö majanduse naftasõltuvuse ravimiseks alternatiivsete energialahenduste juurutamise abil. Nii on näiteks Rootsis 2006 algatatud riiklik programm „Naftavaba Rootsi ühiskond aastaks 2020“.

Nafta asendajad?
Energiat kipuvad inimesed automaatselt seostama elektriga. Samas on elektri osakaal vaid ca 30 protsenti kogu tänasest energiatarbimisest. Kui vaadelda globaalses plaanis Hubberti omaaegset soovitust kogu energiatarbe üle viimiseks tuumaelektrijaamadele, siis see ei ole tänaste teadmiste kohaselt tegelikult teostatav. Täna on maailmas üle 400 tuumaelektrijaama, mis toodavad kokku ca 17% kogu maailma elektrienergiast ehk ca 5% kogu maailma energiatarbest. Täna teadaolevaist tootmiskõlbulikest uraanivarudest jätkuks neile ca 80 aastaks. Jämeda näite toomiseks teostagem lihtne arvutus. Oletagem, et meil on juba valmis tuumajaamad, rikastatud kütus, tänaseid vajadusi rahuldavad elektritranspordi vahendid ja muud abinõud kogu maailma energiatarbe tuumaelektrile üle viimiseks. See tähendaks aga ca 8 000 tuumajaama tööle rakendamist, mis neelaksid seni teadaoleva tootmiskõlbuliku tuumakütuse varu vähem kui nelja aastaga. Võimalikel tagajärgedel meie elukeskkonnale polegi mõtet peatuda. Seega tänasel ebaefektiivsel kujul - vaid murdosa uraanist energia tootmiseks kasutada suutev tehnoloogia - meid ei aitaks. Samas kulutaks see vahendid, mida vajaksime toimivate lahenduste teostamiseks.

Eksitavalt palju on kõneldud „tuleviku vesinikuenergeetikast“. Tehniliselt ei oleks ehk vesinikuautode väljatöötamise senised probleemid ületamatud või nii energiamahukad lahendada, kui tuhandete tuumajaamade ehitamine. Kuid põhihäda on selles, et vesinik ei ole täna mitte energiaallikas vaid ainult energiakandja. Selle tootmiseks ja hoidmiseks kulutatav energiahulk on 10-20% suurem, kui valmisproduktist vabanev kasulik energia. Seega näiteks elektri otsekasutamine on oluliselt otstarbekam elektrolüüsi abil vesiniku tootmisest. Vaba vesinikku planeedil sisuliselt ei leidu ja täna toodetakse seda põhiliselt maagaasist, mille varud on piiratud sarnaselt naftaga. Maagaasi tootmistippu oodatakse ca aastaks 2025. Muudest fossiilkütustest on näiteks vana hea söe tootmistipp - tänase tarbimismahu säilimise puhul - prognoositud ca aastaks 2150. Kui Eesti suudaks oma põlevkivi vaid enda tarbeks hoida, arvatakse seda jätkuvat elektri tootmiseks ca 80 aastaks. Aga Eestis on juba käivitunud mitmeid projekte põlevkiviõli tootmiseks.

Kõige kindlam oleks panustada lõppematutesse energiaallikatesse. Neist uhkeim oleks termotuumaenergia. „Maapealse päikese“ katseeksemplari ehitatakse Prantsusmaal ja see peaks ca 2025 valmima. Antud katsemudeli ülesanne on küll vaid kontrollida, kas juhitav termotuumalahendus on üldse teostatav. Konkreetne aparaat ei ole planeeritud energiat tootma ja tarbib seda palju rohkem kui potensiaalselt toota võiks. Kahjuks ei ole selle katse tulemus ennustatav. Kui katse peaks tõesti õnnestuma, võiks uudsest lahendusest sajandi lõpuks abi oodata. Aga reaktorite laialdase rajamise enneolematud energiamahutused nõuavad siis maailma majanduselt võimekust vähemalt tänasel tasemel toimida.

Selgelt jäävad meile alati (kuni päike paistab) alles tuule-, vee- ja päikese-energia. Tuult ja vett oleme tegelikult juba aastasadu kasutanud. Päikesepatareide kasutegur kasvab täna üsna lootustandva kiirusega. Kindlasti võetakse kõiki neid allikaid ning ka biomassi, jäätmeist tehtud gaasi jms üha enam kasutusele. Biodiisli ja piirituse tarbeks meil toiduainete tootmise kõrvalt vaevalt põllumaad üle jääb, sest naftavaba põllumajanduse kordades langev saagikus nõuaks kogu harimiskõlbuliku maa kasutamist toiduainete kasvatamiseks.

Muidugi ei saa me taastuvate energiaallikatega piirdumisel enam harjumuspäraseks saanud heaoluühiskonna standartite kohaselt elada. Nagu kõiges, võime me siingi loota õnnelikule juhusele, kuid targem oleks valmistuda puhuks, et imesid ei juhtu. Ringleb küll vandenõuteooriaid, nagu oleks valmis lahendused juba kuskil leiutatud, aga nagu püüaks naftakompaniid nende ilmumist täna kõigest väest takistada ja kinni mätsida. Kuid vaadates suuremate energiafirmade tänast tegevust, näeme, et tegelikult valmistuvad nemadki agaralt naftatipuks. Uusi taastuvenergeetikalahendusi arendades püüavad nad endile tagada tugevat positsiooni energeetikaturul ka peale naftaajastut. Markantse näitena muutis naftafirma British Petroleum oma logo päevalillekujuliseks, teatades seejuures, et oma uuel kujul tähendab logo BP nüüd hoopis väljendit Beyond Petroleum („naftast edasi“).

Vaade naftatipult
Peak Oili teooria ennustab meile lähemaks tulevikuks, et toornafta ja selle asendajate kättesaadavus stabiliseerub mõneks aastaks tipu tasemel enne lõplikule languskursile asumist. 2008 aasta lõpuks oletatakse hinna jõudmist ca 150 USD/barrel. Hind saab edaspidi olema suurelt üles-alla kõikuv, sest liigub agoonias maailmamajanduse tõuse ja mõõnasid järgides. Ettevõtted, mille tegevuses on suur osakaal tööjõukuludel ja logistikal, mille toore tuuakse kaugelt ja töömahukas toodang turustatakse samuti kaugele, satuvad varem raskustesse. Eelise saavad vähese energiatarbega, lähimale turule ja toormele orienteeritud firmad. Hakkab lagunema seniste tõmbekeskuste toime, mis rajanes tsentraliseeritud suurtootmiste nõudlusel kokku kuhjunud tööjõule. Inimesed kellel on võimalus, hakkavad liikuma ära maale. Üha vähem on maainimesi linnades tööl, kuna uut väärtust omandav maaelu vajab rohkelt tööjõudu. Tavaliseks saab hoonete või väiksemate hoonetekogumite autonoomne, taastuvenergia allikail põhinev energiavarustus. Suurlinnades, eelkõige nende lähistele ehitatud äärelinnades, langeb kiirelt kinnisvara väärtus, sest autoga kaugelt tööl käimine muutub mõttetuks luksuseks. Kallinevad lisaküttevõimalustega korterid väikelinnades, maamajad ning metsa- ja põllumaad. Langeb luksuskaupade ja tõuseb tööriistade müük. Vaikselt hääbuva kaubavalikuga supermarketite asemele hakkavad taas ilmuma hajali pisipoed ja käsitöökojad. Arenema hakkab kohalike toiduainetega kauplemine turgudel, naturaalkaubandus, energiasäästlik (mahe)põllumajandus ja spontaanne ühistuline tegevus. Globaalsete majandussidemete taandarengu taustal hakkavad inimeste väärtushinnangud ning elustiil sarnanema viimase maailmasõja eelsete perioodidega, kuigi ühendatuna parema tehnilise varustatuse ja infotehnoloogiatega. Seniselt jääva arengu mudelilt on ühiskond sunnitud liikuma tagasi jätkusuutliku majanduse ja loodusega arvestava elu mudelile. Musta kulla kõrval läheb taas hinda must muld.

Kuid ilma igasuguse ettevalmistuseta naftadefitsiidi ajastusse sisenemine tähendab igale riigile ja rahvale valulikku üleminekuaja kriisiperioodi, mille raskus sõltub naftasõltuvuse tõsidusest. See võib tähendada riigi infrastruktuuri ja majanduse kokku kukkumist, ning massilist töötust. Kui enam ei suuda ladusalt toimida ka riiklikud jõustruktuurid ja/või kaubanduse logistika, toob see kaasa toidumässe, rüüstamisi, transpordi-, elektri- , kütte- ja sidesüsteemide toimimise lõppemise ja muud sellist, kuni õiguskorra üldise lagunemise ja täieliku anarhiani. Nendes oludes muutuvad loomulikult esimesena kiiresti täiesti elamiskõlbmatuiks linnade nn magalarajoonid. Toiduotsinguil meeleheitlike linnaelanike väljaränne maapiirkondadesse tooks kaasa ulatuslikud vägivallapuhangud, sest oma toiduaineid ja peavarju ei taha vabatahtlikult loovutada keegi. Kriisiperioodi lõpp ei saa tegelikult saabuda ennem, kui kõigi jaoks on taas kindlustatud toit ja peavari. Globaalskaalal on teada, et naftata põllumajandus suudaks kogu meie planeedil ära toita ca 1,5 kuni 2,5 miljardit inimest. Rahvaarvu kahanemine selliste numbriteni tänaselt 6,7 miljardilt ei saa kindlasti meeldiv olema. Pigem tuleks arvestada väiksemate prognoosidega, kuna üleminekusegadustes jääb vähemaks nii neid, kes suudaks toiduaineid kasvatada, kui seda, mida kasvama panna. Mitmed stsenaariumid prognoosivad kestvaid ressursisõdasid riigina püsima jääda suutvate rahvaste vahel. Need üleminekuprotsessid on tänaseks väga paljude meelest maailmas juba alanud ning päevauudiste jälgimine vaid toetab sellist pessimismi.

Kui vaadata meie tsivilisatsiooni ca 5000 aastast ajalugu ja võimalikku, loodetavasti vähemalt sama pikka tulevikku, siis naftaajastu eaks pakutavad 200 aastat on sellel ajaskaalal muidugi vaid imelühike, kuigi ere välgatus. Saudi-Araabia endine kuningas Fahd on seda kirjeldanud järgmiselt: “Minu isa sõitis kaameliga, mina uhkeldasin nooruses oma sportautoga, minu poeg reisib ringi oma reaktiivlennukiga aga minu pojapoeg hakkab taas kaameliga sõitma.“ Kindlasti ei suuda mitte kõik eelkirjeldatud tulevikuvõimalustele nii stoilise rahuga vaadata ja mõned ei tahaks neid ehk üleüldse omaks võtta. Lõpliku tõena ei peagi ühte teooriat võtma. Kuid paanika õhutamise või silmad kinni salgamise asemel tuleb alati kasuks kõigi tõenäoliste võimalustega arvestamine. See võimaldab teha õigemaid arenguotsuseid nii üksikisiku, omavalitse kui riigi tasemel. Eeldused võimalike raskuste ületamiseks on Eestimaal ju olemas.

--------------------
Rohelise kulla loojang(nov.2008)

Käes on kriis, mille saabumist ennustati 52 aastat tagasi. Selle aasta veebruaris sai teoks toornafta hinna tõus üle maagiliseks peetud hinnapiiri 100 USD/barrelist. Sel puhul ilmus 10. märtsil lühikokkuvõte 1950-ndail aastail rajatud majandusteooriast – hilisema nimega „PeakOil“ (naftatipp) – pealkirja all „Musta kulla loojang“ . Tookordses artiklis vaatasime, miks teooria peab fossiilkütuste ja eriti nafta rolli meie tsivilisatsiooni jaoks täna ülioluliseks ning miks ja kuidas geoloogilised ja majanduslikud seaduspärad panevad küsimärgi alla meie tsivilisatsiooni edasise arengu seniste mudelite järgi. Selgitasime ka mõistestikku ning tõime ära terve rea ennustusi selle kohta, mis ootab meid PeakOil teooria järgi lähitulevikus. Teadusteooriatega ennustatud sündmuste reaalsuses teostumine on kriteeriumiks teooriate paikapidavuse kontrollimisel. Poole aasta möödumisel sobib vahepealsed sündmused üle vaadata.
Kahjuks on nende ennustuste kohased ebameeldivad arengud saanud meie reaalsuseks kiiremini, kui PeakOil’i teoreetikud ise kartsid. Samas on nafta hind nüüd tohutult alanenud (tänaseks langenud tasemele ca 60 USD/barrelist). Kuidas sobib see trend PeakOil teooriaga?

Märtsis avaldatud „PeakOil‘i“ ülevaateartiklis oli toodud teoreetikute ennustus, et 2008. aasta lõpuks tõuseb naftahind tasemeni ca 150 USD/barrelist. Pakuti, et sellele järgnevad väga suurtes piirides hinnakõikumised koos agooniasse sattuva majanduse mõõnade ja tõusudega. Tegelikuses jõudis maailmamajanduse taluvuspiir kätte varem ning juulis saavutatud tipphinna juures 147 USD/barrelist hakkas globaalne rahandus-süsteem juba kokku kukkuma. Viimase poole aastaga oleme koos ülejäänud maailmaga astunud PeakOil‘i teooria kohasesse järgmisesse arengufaasi, mille kohaselt nafatipu saabudes aeglustub globaalne majandus ja hakkab lagunema rahandussüsteem. Nimetan selle faasi siin omavoliliselt „Rohelise kulla loojanguks“, sest maailma rahandus seostub paljude inimeste mõtteis eelkõige kenade rohekate USA dollaritega ning neid pööritava Wall Street’i masinavärgigaga.

Massimeedia on kosmilisi naftahindu, möllu toiduainete hinnatõusu ümber, enamust tööstusriike kägistavat kinnisvarakriisi ja globaalset finantskatastroofi käsitlenud nii, nagu oleks tegemist täiesti eraldiseisvate, omavahel seondumatute nähtustega. Ning meedia põhiküsimuseks seejuures on olnud muidugi vana hea – „Kes on süüdi?“.

Kas süüdi on naftaspekulandid ja islamistide õõnestustegevus... ?!
Toornafta hind kerkis viimase seitsme aasta sees enam kui seitsmekordseks, ca 20-lt ligi 150 dollarini barrelilt. Peagi hakkas meedia kõnelema, et taolises hinnatõusus on süüdi tooraineturule imbunud spekulandid. Ühendriikides, kus tarbitakse 25% kogu maailma naftatoodangust ja kus seega naftahinna tõus majandust kõige rängemalt mõjutas, läks asi sinnamaale, et kongressile hakkas saabuma massiliselt pöördumisi, nõudmisi ning järelpärimisi naftaspekulantide tegevuse pidurdamiseks. Neid tuli nii eraisikuilt kui suurfirmadelt. Näiteks lennukompaniid „Northwest Airlines“ ja „Delta Airlines“ tegid ühisavalduse, kus seisis muuhulgas: „Soovitame tungivalt ka oma klientidel ja töötajail nõuda kongressilt kiiret tegutsemist, pidurdamaks spekuleerimist toormeturgudel. Isegi kui need spekulatsioonid pole ainsad kütusehindade tõusu põhjustajad viimastel aegadel, muudavad need siiski olukorda jätkuvalt aina hullemaks – kahjustavad majandust ja omavad hävitavat mõju meie tegevusalale./..../ Lennukompaniidele tähendab ülikallis kütus tuhandeid kaduvaid töökohti ning ulatuslikke kärpeid lennuliikluses nii suurte kui väikeste kogukondade jaoks. Aga sellised hinnad mõjuvad pärssivalt ka absoluutselt kõigi muude äriettevõtete tegevusele, kutsudes esile laialdase majandussurutise...“

Muuhulgas uskusid näiteks USA senaator Joseph Lieberman ja esindajate koja liige Bart Stupak, et spekulatsioonid moodustavad vähemalt poole kerkinud naftahindadest. Lieberman soovitas kõigi futuuridega vigurdavate fondide ja muude institutsioonide preventiivset trahvimist vähemalt 500 miljoni USD ulatuses. Stupak pakkus aga välja eelnõu nimega „Ebaausate hinnamanipulatsioonide välistamise akt“ ning süüdistas seejuures täiesti konkreetselt korporatsioone „Goldman Sachs“ ja „Morgan Stanley“ naftahindadega manipuleerimises, ehkki tõendeid nende sellise tegevuse kohta tal tuua ei olnud. Peale selle oli kõikjal – sh eesti meedia-kommentaariumites – küllalt palju vihaseid süüdistusi naftat tootvate araabiariikide aadressil, nagu oleks pahatahtlikeks hinnakruvijaiks „need kaltsupead“.

Kuid teatavasti saab turuhindu oluliselt muuta ainult kaupade nõudluse ja pakkumise vahekord. Sellelt müüjalt, kes sama kauba eest teistest kõrgemat hinda küsib, lihtsalt ei osteta. Samas ostja, kes müüjale teistest kõrgema hinna välja pakub, saab kauba endale.
Muidugi oli keskendumine spekulantide süüdistamisele pehmelt väljendudes eksitav. Ja süüdistada USA ning kogu maailma majandust halvavas hinnatõusus araabia naftaśeike on sama hea, kui kahtlustada neid oma kaevandatud nafta salajases põletamises kuskil kõrbes. On nad ju Hiina järel teised investorid USA ja muu maailma majanduses. Nad hammustasid ahastuses küünarnukke, nähes, kuidas nafta kiirest kallinemisest tingitud kriis hakkas USA-s nende naftadollarite investeeringuid hävitama. Olid ju eelkõige araablaste naftarahad ja Hiina kaubandustulud paigutatud teenima fondidesse, mille rahadest finantseeriti USA tormilist kinnisvara-arendust. Seepärast tegid araablased kõik võimaliku (ja võimatu) et naftat kiiremini turule tarnida. Nui neljaks suutsid nad 2008 aasta suveks tõsta oma tootmiskiiruse ajaloolise maksimunini. Paljud riigid panid hinnatõusu pidurdamise lootuses mängu isegi oma strateegilised riigireservid. Mitte kunagi varem ei ole turule paisatud naftat nii suurtes kogustes. Aga sellest kõigest oli vähe ja hinnad jätkasid tõusu. Ühendriikide investeerimisguru Warren Buffett kommenteeris toimuvat nii : „ Kogu mu elu jooksul - kuni viimaste aastateni - on naftaturgudel alati olnud tohutud tarnevarud. Enam meil selliseid tarnevarusid ei ole. Seepärast ilmuvadki taolised naftahinnad“.

Kindlasti tekib kiiret rikastumist lootvaid mängureid alati kõikjale, kus ilmneb vähegi defitsiidilaadseid nähtuseid. Nii läks ka naftaga kauplevail toormebörsidel. Kuid nafta ja gaasi futuurtehingutes ehkupeale jätkuvale suurele hinnatõusule panustanute, hiljem spekulantideks nimetatud vahendajate roll jääb nii suurte turgude kursimuutustes alati väga marginaalseks. 2005-st aastast alanud ennenägematut hinnatõusu ei suudaks nad isegi parima tahtmise juures esile kutsuda.

Wall Street Journal: „Pöörased oletused spekulatsioonide ja manipulatsioonide rollist on rumalavõitu. Loomulikult ei ole taoliste oletuste toetuseks ühtegi tõsiseltvõetavamat asitõendit. Spekulandid ei suudaks ka parima tahtmise korral oma ostetud, füüsiliselt olemasolevat naftat ise ära tarbida kogustes, nagu Hiina janused rafineerimistehased. Samuti ei ole vähimaidki viiteid sellele, nagu suudaks spekulandid täna kuskile koguda tohutuid ning aina kasvavaid füüsilise nafta varusid. Kuid selleks, et suruda hindasid vähegi märkimisväärsemalt ülespoole nende konkurentsivõimelisest tasemest, peaksid spekulandid suutma olemasolevat naftat turgudelt füüsiliselt kõrvaldada – samal moel, nagu riikide valitsused on korduvalt teinud näiteks põllumajandus-saadustega, kogudes mägedena vilja, juustu, või veel midagi, et nende hinda maailmaturul üles pumbata.“

Enamus on tänaseks mõistnud, et toornafta praegune hinnalangus on seotud globaalse finantskriisiga, tulenedes nõudluse järsust langemisest majanduse kiirel jahtumisel. Samuti näitab hinnalangus veelkord kujukalt, et senist hinnamuutuste dünaamikat juhtis just nõudluse ja pakkumise vahekord turul, mitte „müstiliselt võimsad spekulatsioonid“.

...või majandus- ja poliitikategelaste küündimatus arengute planeerimisel?...
Globaalse majanduskasvuga kaasneb üha suurenev naftanõudlus, käsikäes naftatootjate üha süveneva võimetusega selle nõudluse rahuldamiseks. Kui varem tõusis maailma naftatootmine keskmiselt ca 1,5% igal aastal, siis vaatamata nõudluse samas tempos kasvamisele ei ole alates 2005 aastast enam tootmist kasvatada suudetud ja keskmine päevatoodang on jäänud kõikuma 73 - 74 miljoni barreli piiresse päevas. Alates 1960-ndatest on ka uute naftaleiukohtade avastamine aina vähenenud ning ammenduvatest maardlatest pumbatakse nüüd aastas juba üle 4 korra rohkem, kui aasta jooksul juurde avastada suudetakse. Samas peaks 2005 aastal tehtud prognooside kohaselt globaalse majanduskasvu jätkumiseks maailma energiatarbimine tõusma aastaks 2030 vähemalt 50% võrra, kushulgas arengumaade osa selles tõusus oleks 85%.

Tänase majandusmudeli toimimiseks on majanduskasv vältimatu. Seisak koguprodukti juurdekasvus kahjustab finants-süsteemi toimimist, pöörates lühimagi paigaltammumise vältimatult majanduslanguseks, millega kaasneb rahanduse alustugede kokkuvarisemine. Kaasaegsed majandusteooriad loevad majanduskasvu struktuuris tööjõu ja kapitali osaks ca 25% arengust. 75% moodustab aga tehnoloogia kvalitatiivne ja kvantitatiivne areng, mis nõuab omakorda energia summaarse tarbimise kasvu. Seega ei saa majanduskasvu olla ilma kasvuta energiatarbimises. Nii on see läänelikus tsivilisatsioonis olnud juba tehnilise progressi ajastu algusest peale. Ammenduvate fossiilkütuste asemele ei ole siiani suudetud leida samaväärse energiaallikana toimivaid alternatiive.

[im://g]httpimg40.yfrog.com/i/oildemandgdp.jpg/[/img]

Globaalse naftanõudluse- (punane) ja majanduskasvu (sinine) seos, protsentides aasta kohta.

Suurima lõigu maailma energiapirukast moodustavad vedelkütused. Ilma nendeta poleks tänast majanduse globaliseerumist, mis rajaneb toorme ja valmistoodangu transpordil baseeruval tsentraliseeritud suurtootmisel. Poleks isegi suurlinnu. Kuid vedelkütustest moodustavad ca 90% naftasaadused. Samuti põhineb naftal ja gaasil põllumajanduslik suurtootmine, tänu millele on tänaseks meie planeedil 6,7 miljardit parema või kesisema toidusedeliga inimest. Pestitsiidide, fungitsiidide, insektitsiidide, sünteetiliste väetiste, põllumajandusmasinate ja transpordita ei oleks see võimalik. Lisaks on otseselt nafta- ja gaasisõltuvuses, või toetuvad neist elektri tootmisele enamik niisutus-süsteeme, saagikuivatus-, külmutus-, ladustus-, turustus- jne, jms tehnoloogiad ning põllumajanduse üldine infrastruktuur. Ilma kõige selleta tuleks põllumajanduses endiselt hakkama saada kohapealse käsitööga kolme- või neljavälja süsteemis - nii nagu sajand tagasi. See aga tähendaks põllumajandusele tänasest vähemalt viiekordselt madalamat saagikust, ehk teisisõnu toidu hädapärast jagumist maksimaalselt 1,5 miljardile planeedi elanikule.

...või laisad ja näljased „kolmanda maailma“ elanikud?!...
Keskmise elaniku dieet arenenud riikides sisaldab ca 1600 liitrit fossiilset kütust aastas, kusjuures ainult 256 liitrit sellest kulub toidu transportimiseks. Seega mitte just liiga kummalise kokkusattumusena on peale 2005 aastat koos naftaga ka toiduaineid tabanud ennenägematud hinnatõusud üle maailma. Paljudes Aafrika, Ladina-Ameerika ja Aasia riikides, kus enamik inimesi on niigi pidanud 90% oma sissetulekust toidule kulutama, on hinnatõus viimaseil aastail toonud kaasa vihaseid massimeeleavaldusi, mis viisid mõnes riigis isegi valitsuste vägivaldse kukutamiseni. ÜRO peasekretär Ban Ki-moon süüdistas selles kaoses eelkõige USA-d ja Euroopa Liitu, kes on naftanappuses hakanud doteerima biokütuste tootmist seni toidu kasvatamiseks kasutatud põllumaadel. Ladina-Ameerikas toimus sama juba varem ning lisaks läheb biokütuste tootmise alla enamik sealsest uudismaast, mille tarbeks aastas raiutakse maha Iirimaa suurune ala põlismetsa.

Prantslaste Liberation: „ Loomulikult on kõik näinud, et toidu hind on Euroopas tublisti tõusnud. Leivahinnad tõusevad, kuid Euroopas ei moodusta leib perekonna eelarves sellist osa nagu vaestes riikides. Me peame Euroopa toitlusolukorda lahendatuks ja vähendame põllumajanduspoliitika kaalu, oleme hakanud rõhku panema alternatiivsele põllundusele – veel majanduslikum, vastutustundlikum, mahedam jne. Kuid olles silmitsi taevasse kerkinud nõudluse, langeva aktsiaturu, tõusvate toiduhindade ja toidurahutustega, on meil aeg hakata tootma. Tootma palju, kiiresti ja odavalt.”

Kahjuks väidab statistika, et arenenud riikide põllumajanduses kulub toiduainete iga kalori tootmistsüklile suurmajandeis keskmiselt kümme kalorit fossiilkütuseid. Seega ei ole võimalik tänases põllumajanduses tõsta toiduainete tootmist, tõstmata niigi kalli nafta tarbimist, mille hind seeläbi veelgi tõuseks, surudes taas üles toidu hinda, jne, jne. Biokütuste tootmiseks vajalike kultuuride kasvatajaile makstavad riiklikud dotatsioonid on paljude arenenud riikide põllumeeste jaoks ainus väljapääs oludes, kus farmerite kulude ja tulude suhe on nende jaoks viimase viiekümne aasta viletsaim. Väiksemad tootjad ei suuda enam ammu konkurentsis püsida. Kuid sürrealistlikuks muudab kogu olukorra tõsiasi, et biokütuste tootmise arvestuslik energeetiline kasutegur (ERoEI ehk Energy Return on Energy Invested) on olematu. Nii näiteks autokütuseks kasutatava etanooli valmistamise puhul maisist on erinevail andmeil tegemist suhtega 1:1 kuni 1:1,3 . Ehk etanooli ühe energiaühiku saamiseks tuleb kasvatamis- ja tootmisprotsessi investeerida 1 kuni 1,3 energiaühikut. Õnneks ei võeta kogu protsessi investeeritavat energiat nafta ja gaasi arvelt, muidu oleks bio-autopiirituse tootmine täiesti absurdne. Pealegi moodustab teravili, millest saab toota autopaagitäie seda kütust, ühe Somaalia põgeniku aastase toiduabi koguse. Biodiisel valmistatakse ümbertöödeldud kasutatud toiduõlist, loomsetest rasvadest ja taimeõlidest. Poliitiliselt õigustatakse biokütuseid väiksema CO2 üldemissiooniga, majanduslikult väiksema sõltuvusega imporditavast naftast. Seda, et keskkonnasõbralik alternatiivkütus võib hakata konkureerima tarbija toidulauaga, ei osatud otsustajate ringkondades ilmselt karta.

...või rumalad kinnisvaramulli-arendajad... ?!
Muidugi on energia ja toiduained meie tsivilisatsiooni raames ühed kõige olulisemad kaubad. Üsna kentsakal kombel ei võta seda tõsiasja arvesse planeedi kõige mõjukama riigi, USA, elukallidus-statistika, mis energia ja toidu hinnamuutusi ei arvesta. Tuleneb see ilmselt asjaolust, et enam kui pool sajandit on nende kaubagruppide hinnad USA siseturul püsinud stabiilsed. Peale 2005 aastat on USA stabiilsus selles osas hakanud murenema ning muu maailmaga analoogilised mured uksest/aknast sisse murdma.

Energy & Capital: „ ...Ja meil on tõsine probleem (elukalliduse) statistikaga. Milline on ikkagi tegelik inflatsioonimäär Ühendriikides? On see siis kaks protsenti, viis protsenti, kümme protsenti või lausa kaheksateist protsenti, nagu võiks erinevate ametkondade statistilistest andmetest järeldada? /.../ Vastavalt tööministeeriumi (Labor Department) andmetele on toiduainete hinnad eelmisel aastal (2007) eriti dramaatiliselt kasvanud. Näiteks piim +17 %; juust +15%; riis ja makaronitooted +13%; leib +12% . Kahe viimase aastaga on munad kallinenud 62%, nisu hind on enam kui kahekordistunud eelmisel aastal ning tõusnud kokku 300% alates 2005 aasta lõpust. Mujal maailmas on asjad veelgi halvemad. ÜRO Toiduainete ja Põllumajanduse Organisatsiooni (FAO) andmeil on toiduainete hindades üle maailma 2007 aastal muuhulgas ilmnenud, et teravili on kallinenud +42%; toiduõlid +50% ja piimatooted +80%.“

Me oleme kuulnud ameerika eluviisi eripäradest ja neid juba isegi eeskujuks võtnud. Alaline võlgade maksmine elamiseks äärelinna villades, kus keskmisel perel on vaja tööle ja koju sõita kahe liisinguautoga, mõlemaga ca 70 km päevas, lahedalt süüa jne.
Eelmises artiklis vaatasime, kuidas dollar 1971. aastal jäeti muu tagatisvarata, ning muudeti maailma reservvaluutaks, sidudes USD otse globaalse naftakaubandusega. Tulemusena langes dollari kurss nüüd koos naftahinna tõusuga, tekitades enneolematult palju vabasid kohti USA suurte kaubamajakettide parklaisse. Kallines ju oluliselt nii Hiinast kohale veetav kaup kui selle transport. Aga esmatarbekaupade enamus kannab täna USA-s silti „Made in China“. Rohkem kui kahekordselt kallinesid autokütus ja kütteõlid ning gaas. Ennenägematu oli toiduainete hinnatõus. Tööstusgigandid sattusid hätta - eesotsas korporatsioonidega Ford, Chrysler ja General Motors, kes ei suutnud muu maailma säästlike sõidukite kõrval enam kellegile müüa oma „bensiiniõgijaid“. „Muutunud turutingimustes “ oldi sunnitud väga oluliselt koondama töötajaid. Seejärel vallandus tööturul ahelreaktsioon. Teleris näidati aina kivina kukkuvaid aktsiakursse börsidel, vaheldumisi kaadritega iga päevaga kasvavaist Päästearmee supisabadest. Kinnisvarahinnad olid muidugi langema hakanud ammu enne seda, kui ka esimesed kinnisvaramaaklerid end supiköökide sabadest leidsid. Uusi eluasemeid ei olnud enam kellelegi vaja. Vastupidi, tekkisid terved linnaosad, kus igal majal ilutses silt: „Müügis, Panga omand“. Tekkisid terved finantsraskustesse sattunud linnad ja osariigid. Näiteks Utah osariik läks augustis üle neljapäevasele töönädalale -enamik riigiasutusi on reedeti suletud, lootuses elektri ning kütte arvelt kokku hoida. 117 000 elanikuga Vallejo linna volikogu Californias otsustas kuulutada välja pankroti, kuna pole raha, et pakkuda elementaarseidki teenuseid jne, jne.

Socal Connected TV: „Majanduskriisiga ülejõu käivaiks kasvanud laenumaksete tõttu jääb ainuüksi Los Angelese ümbruses iga päev koduta 700 peret. Osa tõstetakse välja, kuid osa võtab kaasa vaid hädavajaliku, ning jätab oma majad koos sisustusega lihtsalt maha, lahkudes teadmata suunas.“

Äripäev: „USA-s läheb igal nädalal haamri alla 47 000 kodu./.../ Kui USA-s on maja väärtus langenud allapoole seda summat, mille omanik pangale võlgu on, siis võib inimene lihtsalt minema jalutada ning mingeid täiendavaid kohustusi tal enam pole. Kahjud kannab pank.“

...või ahned pankurid ning ehmunud börsimängurid...?!
Selgus muidugi, et pangad ei suuda neid kahjusid lõputult kanda. Kui hakkasid levima kuuldused aina uute pankade raskustesse sattumisest „halbade laenude“ tõttu, alustas ühendriikide kesk-klass massiivset „pangajooksu“ (hoiuste sularahas väljavõtmist pankadest). Väikeinvestorite massid püüdsid endile kuuluvaid aktsiaid ja fondiosakuid rahaks vahetada ning samuti sularahana välja võtta. Kartuses muidu oma rahast täiesti ilma jääda, ei kohkutud tagasi ka väga madalale langenud müügihindade ees. Seepeale hakkasid kokku kukkuma nii pangad kui investeerimis- ja kindlustusfondid, mis juba niigi ägasid „1930-ndate Suurt Depressiooni“ ületavate mastaapiga börsilanguse all. Tollase katastroofi algushetkena oli defineeritud DOW indeksi langus müügipaanikas börsidel 17% võrra ühe kuu jooksul. Aga ainuüksi septembris 2008 langes DOW 25%.

Jeremy Rifkin: „USA tööstuskeskmise indeks DOW on viimase aasta jooksul nii palju kukkunud, et kui ta oleks sama palju kukkunud 1996. aasta lõpus, siis olnuks ta nullis.“

Telegraph: „Tunne on, nagu 1931. suvel. Maailma suurimad finantsorganisatsioonid on saanud südameataki. Rahvusvaheline valuutasüsteem laguneb. Poliitikadoktriinid, mis meid sellesse jamasse vedasid, on pankrotis...“

Loomulikult ei saanud need probleemid vaid Ühendriikidega piirduda. Aga USA, kui suurima energiatarbija juures avaldusid need lihtsalt esimesena ja kõige drastilisemal kujul. Globaliseerunud maailma majandusmehhanismid on tihedalt omavahel läbi põimunud ja USA-s toimunu kordub vaid mõningase viivitusega kõigis arenenud maades. Levides doominoefektina üle kogu planeedi jõuab sündmuste areng seejärel ka Hiina ja India arenevate gigantideni, kes oma seniste turgude hääbumisel peavad hakkama panustama sisetarbimisele. Kuid Eesti on süsteemis vägagi sees ning meie väikese majanduse väikese inertsi tõttu mõjub suurte juures toimuv meile väga kiirelt. Nägime seda kütusehindade, toiduainete ja kinnisvara puhul ning väärtpaberiturul. Nüüd saame seda nägema meid teenindavais pankades, meie ettevõtluses ja tööturul.

Postimees: „ Juhtiv USA finantsettevõte Lehman Brothers on kolmandas kvartalis $3,9 miljardiga kahjumis. See on suurim kahjum 158 aasta pikkuse ajaloo jooksul. /.../ Swedbank kisti Lehman Brothersi kriisi. L.B. pankrot olevat koguni ajaloo suurim pankrot oma 600 miljardi dollarise võlaga. /.../ Lehman Brothersi pankrot võib SEB-le tekitada miljardikroonise kahjumi.“

...või ikkagi PeakOil – seletusena „kõik ühes“?
Analüütikud kardavad maailmamajanduse languskursile minemist vähemalt paariks aastaks. Seda vaatamata riikide koostöös tehtavaile rahvusvahelistele ülivõimsatele ponnistustele finantsprobleemide lahendamiseks. Kukuvad mitte ainult pangad, fondid ja linnad vaid juba terved riigid. Globaalse kriisi kõigi osade jaoks süüdlaste leidmise vajadusel võime me viidata juba 2005. aastal kätte jõudnud naftatipu platoole. Samuti kogu inimliigi kollektiivsele süüle, sest me ei ole soovinud endile teadvustada, et meie lõputu kasvamine lõpliku mahuga keskkonnas – nagu planeet Maa – ei ole võimalik.

Kui meil tõsiselt veab, siis suudetakse Ühendriikide ja Euroopa rahandus stabiliseerida enne, kui Aasia gigandid jõuavad oma siseturud ammendada ja ise langusesse lähevad. Tekkiv „armuaega“ tuleks ära kasutada riigi majanduse kiireks kohandamiseks kasvuta tingimustes toimimiseks, mis eeldab uue olukorra mõistmist riiklikul tasandil. Vajame rahva koolitamist, hiiglaslike energiasäästumeetmete rakendamist, kohalikele kütustele ja lokaalsele energiatootmisele üleminemist, põllumajanduse ümberkorraldamist ning meie kogukondade ühistegevuskultuuri taasloomist. Samad meetmed peavad ühtlasi tagama tööhõive ja majanduse toimimise kogu üleminekufaasis. Muutumatus seisundis mõne aasta pärast järgmisele toormete kallinemislainele vastu minnes varisevad koos tarbimisühiskonna püramiidskeemiga kokku ka meie riiklikud struktuurid.

Kui arenenud maade liidrid finantsolude tasakaalustamisega õigeks ajaks hakkama ei saa, järgneb finantskriisile aegade raskeim majanduskriis, mille tulemusena võivad tsiviilmajanduse riismed põrmu pudeneda. Käivituvad mustad stsenaariumid suurriikide toormesõdadega ning anarhistlik kaos tabab esimesena neid riike, kus pangandus on juba tervenisti või suures osas natsionaliseeritud. Need prognoosid ei tõota meile ilusat tulevikku. Lohutuseks võiks meelde tuletada, et kui planeedi toormeressursid oleksid siiski osutunud lõputuiks, oleks sama kursi jätkamisel nii planeedi kui inimliigi tulevik osutunud veel koledamaks – ehkki mitte meie eluajal.

Kapo
Külaline


Tagasi üles Go down

Lisaks Peak Oil teemale

Postitamine  Kaupo on Reede Nov 13, 2009 5:58 pm

Asjalik ja väga paljude viidetega töö teema kohta on leitav aadressil http://www.ldeo.columbia.edu/~odland/Odland_PeakOilMgt_Dissertation.pdf
Vabandan, et eelnev artiklite postitus läks tehnilise apsaka tõttu lehele valenime all. Nüüd ei pääse ma ise ka seda parandama. Tekstist välja jäänud graafiku globaalse naftanõudluse ja globaalse GDP seosest lisan seepärast siia.

Sellel ÜRO statistikal põhineval graafikul on näha majanduskasvu(languse) ja naftanõudluse kasvu korrelatsioon suhtega ca 4:2

Kaupo

Postituste arv : 1
Join date : 13/11/2009

Vaata kasutaja profiili

Tagasi üles Go down

Vaata eelmist teemat Vaata järgmist teemat Tagasi üles


 
Permissions in this forum:
Sa ei saa vastata siinsetele teemadele