Aleksandrikooli anekdoote. Heinrich Rosenthal

[agu]

On olemas selline raamat - autor Heinrich_Rosenthal , pealkiri "Eesti rahva kultuuripüüdlused ühe inimpõlve vältel". See on samavõrd köitev lugu Eesti Asjast üle 100 aasta tagasi kui Eduard Laamanni kirjutatud Juhan Luiga elulugu. Tegelikult köitvamgi kui see viimane, sest viimased mehed on vaieldamatult hiiglama targad, tunnistan siiralt. Rosenthali raamatus on lugu rohkem inimestest kui "puhtast tarkusest", ideede kujunemine läbi inimeste toimub läbi inimlike murdumiste, läbi pöörete, takkajärgi vaadates - läbi anekdootide. Sellise anekdootliku viisi valib ka GP oma eluloojutustust alustades http://zhurnal.lib.ru/s/shedrowickij_g_p/ . Tema jutustus ongi seepärast köitev, et kujutab endast algusest lõpuni anekdootide rida.

Jüriga oli meil hiljuti dialoog, kus ta väitis, et tekstid mõttetalgutest või metodoloogiast kipuvad välja kukkuma keerulised. Küllap nii on, eriti kui värsketest asjadest kirjutada. Aga meie teemal on juba ka ajalist sügavust, kristalliseerunud selgust, seda saab esitada anekdootidena. GP eluloojutustusest saab alla joonida ja kompaktseks jutustada mitukümmend anekdooti. Eesti mõttetalgutest korjub ka vähemalt samapalju. Minul enda ilusaid uperpalle meenub ehk viis, kahjuks mitte rohkem esialgu. Sinna saab lisada veel eesti-asja anekdoote, parem kui vanemast ajast. Mõnikümmend mõttekommunikatsiooni skeemi illustreerima.
Väga uusi lugusid ei saa panna sisse, tänaseid asju ei tea põhjani ja mõnes asjas oleme ise veel hasartselt sees. Värsked asjad on meie tunnetuse pimetäpis siledaks mugandunud, kunagi hiljem selgub ehk meile seoste loogika.

Rosenthali raamatus kõneldakse 5. peatükis Aleksandrikooli komiteede pikka lugu. Selles loo käigus tekkis külade-valdade-kihelkondade rohujuuretasandil elavatel eestlastel struktuur, mis hakkas järkjärgult ehituma suhtluseks hierarhiaga, guberneriga, tsaariga. 7 aastaga jõuti tsaarini.
Tänapäeval katsetame jälle hierarhialoogika ja osaluse sigri-migri piirimail, sageli on vaid eelistatud suund vastupidine. Meie põlvel on hierarhia juba selge, suudame ise selle küllalt kiiresti ehitada, kui mõni koht sellest tühi on.
Kui Allah lubab, siis saavad meie järeltulijad käesolevast aastast kuhjaga õpetlikke anekdoote...
Aga meie saame praegu juurelda 19. ja 20. sajandist, endistest ja ka iseendist, niivõrd kui seal sees oleme olnud.

[agu]

Tänase elu paralleelina sobib meenutada üht Aleksandrikooli anekdooti siseministri haldusalalt. Ma olen viimasel aastal kohanud mitu korda, kuidas tänast isikuandmekaitse seadust järgides muutuvad mõned lihtsad ja loogilised asjad mõttetult keeruliseks ja viljatuks.

Sissejuhatuseks meenutan, et 1880-datel aastatel osutus kõige edukamaks Aleksandrikooli komiteede seas  Tallinna daamide komitee. Need daamid osutusid kõige paremateks korjajateks, nad ei korjanud mitte prügi, ega ka mõtteid vaid ehtsat tsaari raha! Seejuures oskasid nad kuberner Polivanovi käest saada Toompea lossi suure saali võtmed, et korraldada seal oma tuluõhtu! See oli ehk esimene kord  kus Eesti Asja ajas eesti seltskond nii kõrges saalis.

Aga aastal 1882 sigis Daamide komiteel viljastav konflikt siseministriga. Nimelt oli neil daamidel tavaks raha korjamiseks loterii-allegrii. Daamidel polnud sel aastal piisavalt kõrgest seisusest patrooni loterii jaoks, kelle õnnistus oleks  kaitsnud patust maarahvast  loterii kergemeelse mõju eest. Daamidel tuli soostuda siseministri õiglase keelamisega. Daamid on ju sageli nutikad, tookord ka, nad võtsid õppust, mõtlesid järele, korraldasid tulu saamiseks lihtsalt müügi. Nad nimetasid oma müüki "pime müük", see tähendab, et müüdavad asjad olid ostjale varjatult kottides ja karpides. Kohapeal olevat üritus ristitud literatuurselt ümber "kitse kotis müümine". Hiljem selgus, et literatuurne nimetus olnud eksitav. Sest kõige suurema turuväärtusega kaubaks polnud mitte sugugi kits, vaid kaks hani ühes kastis. So minimaalne sigimisvõimeline komplekt haniolendeid, õnnelik ostja olnud üks Viljandi poolt kooliõpetaja. Heinrich Rosenthal oletab, et hanepaar elas koolmeistri juures veel kaua, levitades oma sugu Eesti tõuhanetuleviku aluseks.

Moraal see, Tallinna daamide komitee sai aastal 1882 hakkama nii siseministri nõudmisega kui kogus ka järjekordse rekordsaagi tsaari raha.